Väärtusi kandvad noored

Läinud nädalal süütasid Eestimaa noored 1949. aasta küüditamiskuritegude ohvrite mälestuseks üle 21 000 küünla, näidates, et meie rahvast 61 aasta eest tabanud terrori meelespidamine läheb korda ka neile, kelle isiklik side tollaste sündmustega ei ole enam vahetu. Tõeliselt hea meel on teada, et need noored, kes on sündinud vabas Eestis, ei suhtu küüditamisse kui ajalootraagikasse, vaid näevad seda oma (esi)vanemate eluloona, osana Eesti rahva elust.
Ka mu kaheksa-aastane poeg teab, mis oli küüditamine. Siinjuures olen mina teda õpetanud vähe. Peamise info on ta hankinud isamaalistest filmidest ja Interneti-muuseumidest. Tema side möödunuga on hämmastav, ta tahab mäletada ja teada oma rahva lugu. Üleeile lõppes koolilastel kevadvaheaeg ning esimene raamat, mis poja koolikotti asetus, oli viielise tunnistuse eest saadud Mart Laari ajalooraamat «Eesti sõdur II maailmasõjas». Küllap ta teadis, et see mõnekilone lisaraskus koolikotis ka kellelegi teisele huvi pakub.
Nädal tagasi avaldatud inimarengu aruanne kinnitab, et vaimse keskkonna taastootmises – kultuuriliste praktikate, väärtushinnangute ja normide edasiandmises – mängivad noorte arvates kõige olulisemat rolli vanemad ja eakaaslased. Virtuaalkeskkonnas veedetava aja hulk ning seal asetleidvate kultuuriliste praktikate iseloom lubavad nimetada uue meedia vahendusel toimivat eakaaslaste kultuuri Eesti noorte isesotsialiseerumise keskkonnaks. Ja ehkki niisugune keskkond võimaldaks noortel ühiskonnas kehtivaid mõttemalle mugandada või muuta, kasutavad nad seda pigem väärtuste, normide ja stereotüüpsete soorollide taastootmiseks.
Merje Talvik