Väärtused poliitilistes tõmbetuultes

Elame usuliste, ideoloogiliste, poliitiliste ja sõjaliste pingete maailmas. Üks kasutab ära teist. Kas on juhus, et ühiskonda lõhestav ja seni varjusurmas olnud kooseluseaduse eelnõu anti menetlusse just Krimmi annekteerimise järel? Kohe lasti käiku ka hinnang, et selle eelnõu oponendid esindavad «Putini mõtteviisi» või lausa Hitleri oma. Sidudes väärtusi neid kuritarvitanud režiimidega tuleks ehk loobuda tööstki, sest kommunistide lemmikloosungiks oli «Au tööle!» ja natsid kirjutasid Auschwitzi väravale «Töö teeb vabaks!». Paraku pole isegi kõrged riigiametnikud suutnud hoiduda emotsionaalsetest hinnangutest «vanameelsete vaimulike ja Kremli propaganda» aadressil.
Tõsilugu, ratsionaalseid argumente kooseluseaduse toetuseks on raske leida. Lihtsam on kasutada poliitilist olukorda ja propagandasõda. Seaduse vastuvõtmiseks pole ju vaja rahva luba, seda peab vältima, kui sihiks rahva suhtumise muutmine. Samas eeldaks demokraatlik õigusriik kavandatava sotsiaalse muutuse tutvustamist kasvõi valimisprogrammi kaudu. Olukorras, kus peavoolu väljaanded (näiteks Päevaleht ja Postimees) on toimetuste tasemel poole valinud, on raske kõnelda ka ajakirjanduse erapooletusest.
Hõivamine on kogu maailmas moes: hõivame Wall Streeti, hõivame Lunastaja Kristuse kiriku Moskvas, hõivame Maidani, hõivame Krimmi, hõivame abielu tähenduse. On eksitav väita, nagu ei defineeriks põhiseadus perekonda. Põhiseaduse koostajad kasutasid eesti keelt, kus sõnal perekond on kindel sisu. «Seletava sõnaraamatu» (2009) kohaselt tähendab perekond abielupaari koos järglaste ja lähisugulastega, kes kuuluvad leibkonda, abielu aga mehe ja naise ametlikult registreeritud perekondlikku liitu. Just selline perekond on põhiseaduse kaitse all. Muidugi võib poliitiline võim sõnade tähendust meelevaldselt muuta ja näiteks otsustada, et tänasest tähendab must valget ja valge musta. Selline teguviis kuulub pigem orwellilikku maailma. Nagu ka võim, kes võtab ainuõiguse otsustada, milline on õige ja milline vale väärtus. Oleme uhked oma läänelikele väärtustele, millel on kristlikud juured. Kuid milliseks muutub nende väärtuste sisu, kui Jumal ei ela enam taevas ega kirikus, vaid pangamajas? Kui nende nimel tuleb vahel toetada terroriste ja kärpida sõnavabadust?
Kapitalismi vaimu uurinud Max Weber leidis, et kui viimane tsentner fossiilset kütust on ära kulutatud, võib selle ajastu lõpu inimeste kohta öelda: «Vaimuta spetsialistid, südameta nautlejad – ning need tühisused kujutavad endale ette, et nad on tõusnud tasemele, kuhu inimkond pole kunagi varem jõudnud.» Kas pole lääs ise oma väärtusi kaotamas? Loodetavasti mitte – see sõltub viimselt igast inimesest. Oleme oma vabaduse ja iseseisvuse nimel palju ohvreid toonud, elame ühes parimas riigis ning oleme kutsutud kaitsma oma eetilisi aluseid nii ida brutaalsuse kui lääne dekadentsi eest.
Kolmekümnendate aastate Saksamaal loodi valitsevat moodsat ideoloogiat aktsepteeriva riigikiriku kõrvale tunnistuskirik. Vastu võeti Barmeni teoloogiline avaldus, milles rõhutati, et «Jeesus Kristus, nagu temast meile pühakirjas tunnistatakse, on see ainus Jumala Sõna, keda meil tuleb kuulata, keda usaldada ning kellele kuuletuda elus ja surmas». Kindlaks jäämine evangeeliumile oli Euroopa tuleviku lootuskiireks. Kas pole siit tänagi midagi õppida? Tollase riigikiriku üks teoreetikuid Emanuel Hirsch leidis, et usu tähtsaim avaldumisvorm ei ole kahekümnendal sajandil enam «vagadus», vaid «maailmavaade», täpsemalt «massiideoloogia». Ka tänapäeval leidub kirikuid, kes püüavad üle võtta ilmalikku ellusuhtumist, mida produtseerivad erinevad huvigrupid ja poliitilised liikumised. Isegi pühakiri allutatakse taolisele «hermeneutikale». Selles pole midagi uut.
Peame tunnistuskirikuna julgelt seisma oma rahva keskel ja toetuma Jumalale. Olgem rõõmsad, et me pole üksi, vaid võime erinevate kirikutena ühiselt tunnistada tõest. Perekonna piibelliku tähenduse kaitseks on avalikult sõna võtnud nii EEKBKLi president Meego Remmel, katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan kui ka õigeusu kiriku metropoliit Stefanus.
Kooseluseaduse puhul pole ju küsimus inimõigustes, vaid arusaamises inimloomusest ja ühiskonnast. Samasoolistel on ka praegu sama suur õigus kooselule kui neil 85 000 vabalt koos elaval paaril, kes pole kusagil kurtnud diskrimineerimise üle. Tehkem siis kõik, et üha enam tõuseks ausse piibli- ja põhiseaduspärane arusaam perekonnast, et kirik püsiks Jumala sõna alusel ning Eesti tulevik toetuks kristlikele väärtustele.

 

 

 

 

Andres Põder,
peapiiskop