Vaadata tänulikult andja poole

Möödunud nädal tõi Narva ja Tallinna pommitamise aastapäeva, mille valu kantakse edasi põlvest põlve. Aga oli ka lehe taassünnipäev ja toimetus võttis vastu häid õnnesoove. Suur tänu kõigile heade soovide eest.
See on aeg talve ja kevade vahel, täis lootust ja usku. Lumikelluke on end õide ehtinud, sel aastal kuu aega varem, ja seljataha jätnud talvised vintsutused. Soome kirjanik Marko Tapio on põhjamaa ahistuse vorminud sõnapaariks «arktiline hüsteeria». Selles mõttes tunnen heameelt, et me nii väga põhjamaa ei ole. Aga sarnasust on palju ja Eesti Draamateatris kuu aega tagasi esietendunud soome nüüdisdramaturgiasse kuuluva Pipsa Lonka «Laulud halli mere äärest» pani mõtlema.
Laval olid väljapaistvad tegelased: paar joodikut; luuletaja, kes loob olematuid haikusid; kunstnik, kes pintseldab valge värviga rebase jälgi. Loetelu on pikem, aga piisab, saamaks aru, et tegu pole tavapärase vaimse kondikavaga. Aga selle kirju seltskonna seas oli veel üks tavatu isik, keda silmaga ei näe. Paljud tema olemasolusse üldse ei usugi. Ega etenduseski need elust väsinud inimesed tast välja teinud, aga seal ta oli: kord kirikus ristipuul, kord kujutatavas mereäärses maakohas ringi jalutamas.
Tema, Jumal, oli oluline nagu Katri Helena. Sest üks tegelastest lõikas ja kleepis endale pühapildi madonnast lapsega, lõikas Euroopa Liidu plakatilt tähed madonnale aupaisteks. Ja pani Katri Helena hardalt madonna poole vaatama. Ja selgituseks lisas, et Katri Helena ei vaata kunagi seda, mis ta saab, vaid ikka seda, kes on andja. Katri Helena on soome tuntud laulja ja selle aasta alguses välja andnud uue plaadi «Taeva tee».
Kui maailm enam turvaline ei ole ja selles hakkamasaamine keeruline on, jääb üle Katri Helena moodi andjat vaadata.
Rita Puidet