Vaadake üles, sest teie lunastus läheneb

Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.
Ja siis nad näevad Inimese Poega tulevat pilve sees väega ja suure hiilgusega.
Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!"

Ja ta rääkis neile võrdumi: "Vaadake viigipuud ja kõiki puid:
kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal.
Nõnda ka teie, kui te näete kõike seda sündivat, tundke, et Jumala riik on lähedal!
Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud.
Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.
Luuka 21:25–33

Advendiaeg suunab meie pilgud tulevikku. Kas saabuv aeg on eilsest helgem ja rõõmsam või tumestavad seda veelgi süngemad murevarjud? Maailmas, kus elame, on rasked ajad ja paljudel inimestel ka sünged mõtted. Olen kuulnud rikaste inimeste väiteid, et pole meie ühiskonnas mingit puudust ega majanduskriisi. Mõni koguni hurjutab endast nõrgemaid liigse nurisemise pärast ja leiab, et kui kellelgi ongi halvasti, siis olevat inimene ise selles süüdi. Võib-olla on selles omajagu tõdegi ning kindlasti võib elu minna veel raskemaks. Tõetera on sees sellelgi mõttel, et igas halvas on ka midagi head, ning halval ja heal on kombeks vahelduda.
Ometi märkan, et nii mõnigi naerune nägu on tõmbunud tõsiseks või koguni morniks. Murekurrud otsmikul, mõtlevad inimesed, kuidas tulla oma eluga toime, kuidas saada hakkama pisku palgaga, mida panna perele lauale, kui toit aina kallineb ning raha ikka enam tühjaks paberiks muutub. Tunnen keskmisi ja vaesemaid inimesi ning näen nende vaikset, eestlasele omast murekoorma kandmist ja tõsiseid pingutusi saabuva talve eel. Selle taustal on Kristuse advendil eriline tähendus ja tähtsus: «Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb.»
Meie kohus on kuulutada inimestele evangeeliumi ja kinnitada neid. Vaadake, valgus suureneb pimeduses! Kirjakohas räägitakse Inimese Poja tulemisest ja sellele eelnenud kosmilisest katastroofist ning selle mõjust nii usklikele kui ka uskmatutele. Need on taevased jõud. Evangelist Luukas täheldab, et «päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti», ta räägib ka merekohinast ja veevoogudest, mis kutsuvad inimestes esile kitsikuse, nõutuse ja ahastuse. Jumal lõi korrastatuse ja korra, kuid see on kaduma läinud. Kõlama jääb mõte, et meri on justkui lahti pääsenud oma köidikuist. Sellises olukorras muutuvad inimesed ebakindlaks, nad on hirmul. «Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse.» Kas see kõik ennustab lõpu lähenemist?
Äkitselt nähakse pilve seest Inimese Poja ilmumist ülimas kirkuses. Ta tuleb sellesse korratuse maailma korrastava, loova jõuna. Pimeduse sisse valgusena, mis pimeduse neelab. Öeldakse, et Inimese Poeg ilmub «pilve sees väega ja suure hiilgusega» kõigile nähtaval kujul, et mõista kohut maailma üle. See on maailma lõpu tunnustäheks, mis tähendab vastastele hävitavat kohut, omadele aga nende õiguste jaluleseadmist, lunastust ja õndsust. Seepärast võivad kristlased ka tänapäeval selle maailma hädades ja kannatustes viibides tõsta julgelt oma pead, et suunata pilk kõrgemale maisest madalusest, vaadata vastu aulisele tulevikule.
Sageli on küsitud, millal tuleb Jumala riik. Võrdumiga viigipuust annab Jeesus sellele küsimusele vastuse. Ta ütleb: «Vaadake viigipuud ja kõiki puid: kui nad juba pakatavad, siis seda nähes te tunnete iseenesest, et suvi on juba lähedal.» Suve saabumine tähistab looduses korda. Palestiinas saabus suvi teatavasti kohe talve järel. Meile ei öelda Jumala riigi saabumise aastat ega kuupäeva. Kuid kindel on, et see juhtub. Nii on Jeesus kindlasõnaliselt tõotanud ja seda ei pea kinnitama mingite ajamärkidega. Küll öeldakse, et «see sugupõlv ei kao, kuni kõik on sündinud».
Mõni luges sellest välja, et Jeesus naaseb juba oma ajastu inimpõlve eluajal I sajandil. Teine nägi selles aga märksa pikemat aega. On pakutud ka võimalust, et Jeesus tuleb kristlaskonna juurde, kes säilib kõigist kannatustest, poliitilistest ja kosmilistest vapustustest hoolimata. Arvamusi on mitmesuguseid, kuid need on vaid inimlikud oletused.
Ei ole tähtis teadmine ajast, vaid teadmine, et Kristuse sõna on kindel. See on kindlam kui taevas ja maa. Jumal lõi aegade alguses taeva ja maa oma sõna läbi. Me elame sellel maal selle taeva all, ajades tavapäraselt oma väikseid ja suuri asju, tundes rõõmu ja muret ning väga harva mõeldes sellele, mis saab siis, kui kord taevast ja maad enam ei ole. Kuid sõna on igavesti püsiv: «Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.»
Üle kahe tuhande aasta tagasi tuli Jeesus inimesena sellesse maailma. Nüüd on ta vaimus olemas kirikus, koguduses, kristlase südames ja kojas. Tulevikus tuleb ta pilves taeva kirkuses. Mõelgem siis, et kõik hetkelised maised hädad on üsna tühised selle imelise tõotuse valgusel, mis meile on antud tuleviku kohta.
Laskem Pühal Vaimul end sellelgi advendipühal ette valmistada Jeesuse esimese tulemise mälestuse õigeks pühitsemiseks ning püüelgem kõiges väärilised olla Issanda ette astumiseks tema viimasel tulemisel. Väsimatu palve annab meile võimaluse põgeneda maailma hirmu käest Inimese Poja juurde, mitte kui kohtumõistja, vaid selle juurde, kelle ees usume püsivat püsti, nagu kirjutatakse Rm 14:4: «Kes oled sina, et sa mõistad kohut võõra sulase üle? Oma isanda ees ta seisab või langeb. Aga ta jääb seisma, sest Issand suudab teda püsti hoida.»
Ärgem siis heitugem liigselt oma elu hetkemuredest, vaid hoidkem pilgud Kristuse peal. Usaldagem Teda, kes on Kolgata ristil meie eest surnud ja üles tõusnud. Ülistagem kõrgeks Tema nime ja andkem väärilist au Tema tulemisele. Märgakem muredesse vajuvat ligimest enda kõrval, et olla õigel ajal toeks, julgustada neid, kel elujulgus raugenud, juhtida valguse juurde pimeduses oma tee või elumõtte kaotanuid. Jumal on meid selleks kutsunud.
Kinnitagem II advendipühal üksteist sõbralikkuse ja lahkusega, hea teoga ja julgustava sõnaga! Valgus suureneb, saagu see suuremaks ka meie südametes! Aamen.

Anu Konks,
Jämaja ja Anseküla koguduse õpetaja