Uus – hirmutav või innustav?

Lugedes hinnanguid möödunud aastale jääb mulje, et nupud seniste arusaamade malelaual on segi löödud. Vaieldakse, kes tegi sohki või kes teeb uue avangu. Suutmatus tunnistada oma vigu sunnib rääkima „tõejärgsest“ ajastust, samas kui teiste meelest on seni korratud tõed ammugi muutunud ebausutavaks.
Küsimus pole lihtsalt hirmus terrorismi ja põgenike ees, vaid poliitikate ees, mis seda on põhjustanud. Võõrandumist on suurendanud ka arrogants, topeltstandardid ning eesmärkide ja vahendite segi ajamine. Kui teatris on püss seinal, on kindel, et viimases vaatuses sellest ka lastakse. Vastuolude õhutamine ning maailma kujutamine mustvalgena, omade ja vaenlastena, on ohtlik ja tegelikkust eirav.
Pigem meenutab see Tolkieni fantaasiailma, kus õilsa Keskmaa vastas seisab läbinisti kurjusest pakatav Mordor. Tõsi. Me ei suuda mõista terroriste. Samas ei paista valmistavat erilist raskust nende mõistmine, kes mugavast lendurikabiinist kodudele, koolidele ja haiglatele pomme pilluvad. Vastane tuleb ju „neutraliseerida“. Kas samavõrd kui rahu nimel peab valmistuma sõjaks, ei peaks sõjast ja vastasseisust vabanemise nimel otsima lepitust?
Olen tänulik oma kunagisele kirjandusõpetajale, kes teoseid analüüsides sundis pidevalt nägema heade tegelaste halbu ning antikangelaste häid külgi, rõhutades, et läbinisti häid või halbu inimesi pole olemas. Neid võib leida vaid viletsas kirjanduses või vaimuvaeses peas. Nii on põgenike ja rahvuslastega, vasak- ja parempoolsetega, tsentristide ja äärmuslastega. Mullused sündmused on selles osas kiiva kiskunud maailma veidi tasakaalustanud.
Uusi võimalusi ja seega uut lootust pakub USA vastse presidendi ametisse asumine, seda enam et tema meeskonda kuulub mitmeid evangelikaale – inimesi, kelle jaoks traditsioonilised kristlikud väärtused on olulised. Ka muutused Euroopas pigem julgustavad kui hirmutavad: uuesti küsitakse oma identiteedi järele ja otsitakse kohasemat, traditsioone ja usku arvestavat alust üksteisemõistmisele. Muidugi ei ole välistatud ka ohtlikud arengud, kuid igaüks meist saab palvetada ja kaasa aidata, et realiseeruks parim. Eelöeldu puudutab ka Eestimaad. On ju siingi vahetunud president ja valitsus. Kristlased on alati palvetanud nende eest, kelle käes on võim ja kes sel moel vastutavad mitte ainult rahva ihuliku, vaid ka hingelise heaolu eest. Keskseks on siin südametunnistuse-, usu- ja mõttevabaduse tagamine, mis hõlmab nii individuaalset kui avalikku sfääri. Põhiseaduse kohaselt on see seadustandva ja täidesaatva võimu ülesanne.
Eelmine aasta lõppes diskussiooniga riigi ja kiriku suhete üle. On kummastav, et mõne meelest on Eesti „ilmalik riik“, kusjuures ilmalikkust mõistetakse usueituse või lausa ateismina. Sellisest asjast ei räägi põhiseadus ega ükski õigusakt. Kui meenutada mõiste „ilmalik“ ajalugu, siis on tegu esmajoones teoloogilise probleemiga, Jumala poolt antud võimkondade jaotusega, kusjuures ilmalik võim võib olla läbini kristlik, olgu riigikirikut või mitte. Demokraatia – nagu ka Eesti seadusandlus – annab võrdsed võimalused usklikele ja uskmatutele, keelates diskrimineerimise usutunnistuse alusel. Mitmekultuurilises ühiskonnas, välistades monoideoloogilise diktatuuri, tähendab see võrdseid võimalusi hariduses, sotsiaalelus ja riigikorralduses – muidugi vastavuses kogukonna proportsiooniga ühiskonnas. Ilmalikkuse tõlgendus, mis piirab usulisi arusaamu, pole kindlasti kooskõlas demokraatiaga.
Uutel Eesti juhtidel on siin häid võimalusi demokraatiat laiendada: toetades kristlikku haridust, hingehoiutööd hoolekandeasutustes või jumalateenistuste kättesaadavust. Ühesõnaga, kaitstes meie kristlikku komberuumi. Võime olla tänulikud, et juba aastaid toimib Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll. Selle kohaselt on kirikul meie ühiskonnas oluline, rahvast teeniv roll, mille viljakus sõltub meist kõigist.
„Uus“ on pühakirjas positiivne mõiste. Nõnda ka uus aasta, sest Jumala armule toetudes tähendab see headust ja õnnistust. Issandale meelepärast aastat kuulutas ka Jeesus (Lk 4:19). Nähkem siis uues olukorras, milles maailm ja Eesti reformatsiooni juubeliaastal seisab, innustust uuenemiseks usus ja armastuses, lepituses ja tões.

 

 

 

 

Andres Põder,
emeriitpeapiiskop