Uus elu pattudes surnutele

Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud oma üleastumistes ja pattudes, milles te varem käisite selle maailma ajastu viisil, vürsti viisil, kellel on meelevald õhus, vaimu viisil, kes nüüdki on tegev sõnakuulmatute laste seas; kelle seas ka meie kõik varem käisime oma lihalikes himudes, tehes liha ja mõtete tahtmist mööda, ning me olime loomu poolest viha lapsed nagu teisedki. Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! –, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt –, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jee­suses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.
Ef 2:1–10
Lugedes püha Pauluse kirja ridasid, hakkab nagu iseenesest meeltes kajama: „Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud.“
Kui mõtleme surmale, siis tajume midagi seletamatut, salapärast ja lõplikku. Tulevad meelde soojad mälestused lähedastest, kes nüüdseks on oma maise teekonna lõpetanud.
Ega me täpselt ei tea, mis surm on või milleks ta on, ning see teadmatus tekitab meis ebakindlust ja mõningast hirmu.
Jeesuse kaasajal mõisteti inimese elu ja surma nõnda, et nii nagu Jumal inimese kord ema­ihus loob ja talle elu kingib, nii võtab Jumal selle kord ka surmas tagasi. Inimese olemine range kaduvuse seaduse all ei ole aga loomisel loodud loomulik paratamatus. Tegemist on pattulangemise tagajärjega – Looja kehtestab inimese suhtes surma seaduse karistusena sõnakuulmatuse ja üleastumise pärast (1Ms 3:19).
Surm on seega radikaalne lõpp. Inimene saab taas põrmuks, millest ta loomisel tehti. Seejuures ei eristata ihu ja hinge. Inimene on tervik ja saab tervikuna põrmuks ning on surma meelevallas. Samas esineb lootus surnute ülestõusmisele, nagu olid kuulutanud prohvetid Jesaja (Js 25:8), Hesekiel (Hs 37:1–14) või Taaniel (Tn 12:2).
Vaatamata surma totaalsusele ja paratamatusele võis surm olla siiski ka oodatud, seda siis, kui inimene oli elanud juba palju aastaid ja tundis elust küllastust. Kardetud oli aga varajane ja ootamatu surm. Seda peeti karistuseks pattude eest.
Püha Paulus kirjutab algkristlikule Efesose kogudusele ja kuulutab sellele ning ka meile võimast rõõmusõnumit: „Jumal on teinud elavaks ka teid, kes te olite surnud üleastumistes ja pattudes.“ Surnud oma tõelise vaimuliku, jumaliku olemuse suhtes. Olles küll füüsiliselt elus, aga vaimselt Jumalast lahus, vaimulikult surnud.
Ent Kristuses paneb Jumal surma uude valgusesse.
Jumal, kes on inimese pannud kaduvuse ja surma seaduse alla, ei taha inimest hävitada. Ta tahab tema patu ja surma meelevallast ära päästa, ilmutades oma armastavat armutahet Jeesuse Kristuse ülesäratamisega surmast.
Nii nagu patt ja surm pärinesid Aadamalt, kui ta astus üle Looja seatud loomiskorrast, pärineb nüüd uue elu lootus uuelt Aadamalt, temalt, kes on surma ära võitnud. Surma (nii füüsilise kui vaimuliku) võim on murtud Kristuse võiduga surma üle. See võit kehtib kõikide jaoks, kes usus temale järgnevad. Tema omad on asetatud „taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses“.
Ja kuigi inimene ikka veel allub kaduvusele ja kannatab füüsilist surma, pole see enam Looja viimane sõna/otsus tema kohta. Kristusega saab alguse uus ajastu. Lootus igavesele elule ja usk temasse on nüüdsest inimelu kandev jõud. Usk aga n-ö materialiseerub armastavas ligimese teenimises ja seeläbi Jumala ülistamises.
Ning kuigi surma võim on murtud, surm ise aga pole veel lõplikult hävitatud, antakse sellele viimne löök Jumala riigi saabumisel koos Kristuse tagasitulemisega. Kristuse võiduga patu ja surma üle ning tema ülendamisega Isa paremale käele on inimkond tõstetud sügavaimast põrgust otse taevasse. Seal on meie tõeline elu, mitte kaduva maailma relatiivsete normide all.
Nii elab kristlane mitte selleks, et kord surra, vaid et jõuda igavesse ellu.
Kätte on jõudnud suvine kalmistupühade aeg. Süüdates armsate viimsetel maistel puhkepaikadel küünlad, palume neile igavest rahu. Samas palume, et me ise enda elupäevi kasutaksime targasti ning hästi, ikka oma ligimese teenimiseks ja taevase Isa ülistuseks. Saatjaks meile on meie Issanda sõnad: „Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks.“ (Jh 11:25–26a) Aamen.

 

 

 

 

Lembit Tammsalu,
Kullamaa koguduse õpetaja