Uue lauluraamatu piir­jooned hakkavad selginema

Paastumaarjapäeval esitas EELK lauluraamatukomisjon konsistooriumile kahe aasta töö viljana uue lauluraamatu kontseptsiooni kavandi 40-leheküljelise dokumendi. Laiapõhjalise kaasatuse tagamiseks selle koostamisel korraldati fookusgruppide intervjuusid, tehti kaks uuringut, koguti erinevate lauluraamatute analüüse ning korraldati lauluraamatukonverents 26.–27. oktoobril 2018 Tartus. Tänu nendele tegevustele on märkimisväärne hulk inimesi (hinnanguliselt umbes 500), kes on andnud oma panuse lauluraamatu koostamisse.
Toon alljärgnevalt välja olulisemad kontseptuaalsed põhimõtted ja seisukohad, millest komisjoni ettepanekul lauluraamatu koostajad oma töös lähtuma peaksid.
1. Luterlike tuumiklaulude väärtustamine. Luterlikeks tuumiklauludeks nimetame ajavahemikus 1517–1750 (reformatsiooni ja konfessionalismi ajastul) loodud luterlikku lauluvara, mida Eesti ala lauluraamatute koostajad on Saksa evangeelsete kirikute lauluvarast välja valinud ja kasutanud. Lauluraamatukomisjon on seisukohal, et luterlike tuumiklaulude osakaal uue lauluraamatu kogumahus peab olema samaväärne praeguse lauluraamatuga võrreldes.
2. Lauluviiside ja muusikastiilide suurem mitmekesisus. Osundan prof Thomas-Andreas Põderi sõnu lauluraamatukonverentsil: „Ei ole mingit dogmaatilist-teoloogilist põhjust, miks ei võiks evangeelse luterliku kiriku lauluraamat olla muusikaliste stiilide ja muusikalise keelekasutuse mõttes oluliselt rikkam.“ Komisjon peab soovitavaks lisada lauluraamatusse eri muusikastiilides, eeskätt spirituaali, gospeli ja folgi stiilis kirikulaule, samuti suurendada oikumeenilist lauluvara anglikaani, roomakatoliku, õigeusu ja Eestis tegutsevate vabakirikute lauludega.
3. Koraalide rütmiseerimine. See spetsiifiline mõiste tähendab eelnimetatud luterlike tuumiklaulude puhul nende ajaloolise meloodia- ja rütmikuju juurde naasmist, nagu seda on tehtud Saksamaal ja Skandinaavias (XIX sajandil hakati koraale laulma ühtlustatud noodivältustega). Rütmiseerimine annab klassikalisele luterlikule koraalile hoogsust, liikuvust ja elurõõmu ning hoiab seda tuimaks ja ühetaoliseks muutumise eest.
4. Rahvakoraalide (vaimulike rahvaviiside) ja vaimulike regilaulude taasavastamine. Komisjon on otsustanud rahvakoraalide arvu märgatavalt suurendada, esitades neid soovitavalt kõigis lauluraamatu rubriikides, samuti võtta kasutusele vaimulikke regilaule, väärtustades nende kaudu sideme otsimist meie esivanemate hingelaadi ja ristiusu kaemusega.
5. Laulutekstide mõistetavus ja kontekstuaalsus. See tähendab uute tõlgete loomist nende laulude puhul, mille keeleline kuju on praegu ebarahuldav (tõlge on kas ebaõnnestunud või vananenud), aga ka uute laulutekstide loomist, mis käsitleksid tänapäeva inimese spetsiifilisi probleeme, nagu näiteks depressioon, sõltuvused või suhtekriisid. Veel kord prof Põderit tsiteerides: „Kiriku lauluraamat hingehoiu ja usuhariduse raamatuna on raamat, mis ka aitab elus orienteeruda, aitab teravdada taju ja pilku elusituatsioonide hindamiseks, leida orientiiri valikute tegemisel, julgust eluotsuste langetamisel.“
6. Lauluraamatu seos pühakirjaga. Komisjoni ettepanek on varustada kõik laulud Piibli kirjakohaga (sarnaselt 1899. aastal välja antud „Uue lauluraamatuga“), lisada lauluraamatule psalmid vähemalt pühapäevade ja kirikupühade jumalateenistustel loetavate/lauldavate psalmide ulatuses ning piibliviidete register.
7. Lauluraamatu kasutatavus kogu EELKs. Olukorras, kus meie kirikus on kasutusel kaks liturgilist traditsiooni (1951. aastal välja antud agenda ja 2009. aastal välja antud kirikukäsiraamat), on ainumõeldav koostada lauluraamat, mis oleks ühildatav mõlemaga nii laulude kui ka liturgilist ja õpetuslikku materjali sisaldavate lisade poolest ning aitaks kogu meie kirikul ühel meelel ülistada Issandat ning kutsuda inimesi ja põlvkondi evangeeliumi päästesõnumi juurde.
Selleks aidaku meid Jumal.

 

 

 

 
Marko Tiitus,
assessor, lauluraamatukomisjoni esimees