Ütle ainult üks sõna

Mt 8:5–13
Kapernauma väeülema teenri paranemise loos on tegemist tervendamisimega, kus tulemusest endast on olulisem protsess, tänu millele tulemus saavutatakse. Selles loos väärib allakriipsutamist kaks olulist momenti.
Kõigepealt see, et Jeesuse poole pöördub abipalvega mitte juut, vaid pagan, rooma garnisoni alamastme ohvitser, sajamehelise komando ülem ehk centurio, kelle teener oli jäänud raskelt haigeks. Paralleelpärimuses Luuka evangeeliumi 7. peatükis ei puutu Jeesus ja väeülem omavahel üldse kokku, vaid viimase muret tulevad Jeesusele kurtma juutide vanemad, kes ei jäta märkimata sedagi, et tegemist on juudisõbraliku roomlasega, kes olevat neile isegi sünagoogi ehitanud.
Teiseks oluliseks eripäraks on see, et Jeesus ei puutu üldse kokku haigega, vaid tervendamine toimub n-ö kaugjuhtimise teel.
Väeülema teener ei olnud tõenäoliselt üks temale alluvatest sõduritest, pigem isiklikku teenijaskonda kuuluv sulane, kes võis olla kohaliku juudi päritoluga. Me ei tea, kas just see sundis ühel roomlasel oma teenri haiguse puhul abi saamiseks pöörduma juutide imetegija poole. Vaevalt saame sedagi väita, et tema sellel hetkel mõistis rohkem kui äravalitud rahva liikmed, et Jeesuse nimes nõtkub kord iga põlv ja iga keel tunnistab Jeesust Issandaks (Fm 2:10–11). Ometi ta teeb seda, mida paljud Iisraelis veel ei taibanud.
Jeesuse küsimusele, kas ta peab tulema ja tema teenri terveks tegema, vastab väeülem ootamatult: «Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!»
Nende Kapernauma väeülemale omistatud ja hilisemas kiriklikus praktikas rohkesti tsiteerimist leidnud sõnade tähenduse üle on palju spekuleeritud. Mida ta võis küll sellega mõelda ja mida need sõnad meie jaoks tähendavad? Esiteks näitab see kindlat veendumust, et Jeesus suudab igas raskes olukorras aidata ka siis, kui me ei saa teda oma silmaga näha ja käega katsuda. Teiseks kõigutamatut usaldust Jeesusesse, kes ei põlga mingil juhul ära ka ühe pagana palvet. Kolmandaks vaatab meile vastu rooma väeülema igasugusest eneseõigustusest ja ennast teistest paremaks pidamisest vaba hoiak, mis sageli iseloomustab just tõotuse lapsi.
Kui Jeesus oma jüngritega oli läinud paganlikele Tüürose ja Siidoni aladele ja üks Kaanani naine saab seal Jeesuse kätte ning palub, et too halastaks ta vaimuhaigele tütrele, ütleb Jeesus välja oma missiooni: teda ei ole läkitatud muude, kui ainult Iisraeli soo kadunud lammaste juurde. Ometi pagana naise veendunud usu tõttu, et ainult Jeesus suudab aidata, saab ta oma tahtmise ja tütar, ilma et Jeesus teda puudutaks, paraneb selsamal tunnil (Mt 15:21–28). Ka siin, paganliku väeülema usku nähes, mille sarnast polnud Jeesus veel ühelgi Iisraelis leidnud, ütleb ta: «Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!»
Kaks aastatuhandet ristiusu ajalugu on näidanud, et Kapernauma väepealiku eeskujul on Jeesuse sõnad teoks saanud. Paljud on tulnud idast ja läänest, põhjast ja lõunastki ning istunud lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga. Jeesus ütleb, et see on kuninglik pulmapidu, millest küll kutsutud ei hooli, kuid pidu ei jää siiski pidamata, sest pulmakoda pannakse täis teede äärtest kogututest, kelle hulgas on nii halbu kui häid (Lk 22:1–10).
Oma lahkumiskõnes ütleb Jeesus: «Kes usub minusse, see teeb neidsamu tegusid, mida mina teen, ja ta teeb nendest hoopis suuremaid» (Jh 14:12). Kas see tähendab, et ka meiegi käes on meelevald haiguste, kurjade vaimude, loodusjõudude ja isegi surma üle? Ei, siiski mitte meie käes, vaid «mida te iganes palute minu nimel, seda ma teen,» ütleb Jeesus (Jh 14:13).
Enamikel meie vaimulikest puuduvad arvatavasti kogemused, kus meid oleks kutsutud mõne raskelt haige inimese juurde sooviga, et me ta terveks teeksime. Kui keegi meie poole taolise palvega pöördukski, oleksime kindlasti nõutud. Tõsi, me saame haige juures palvetada, jagada talle sakramenti, kuid peame tunnistama, et ravimine on meedikute meelevallas. Kahjuks on tänases Eestis levinud arusaam, et vaimuliku kutsumine koju või haiglasse haigevoodi juurde on ebausklik märk inimese peatsest lahkumisest ning seetõttu üritatakse seda kutsumist venitada nii kaugele kui vähegi võimalik. Mul on ridamisi kogemusi, kus just taolisest arusaama(tuse)st tingituna olen vaimulikuna ilmselgelt hiljaks jäänud.
Samas on kindlasti kõigil pastoritel olnud vastupidiseid kogemusi, kus näiteks jumalateenistusel tehtud eestpalve on kandnud head vilja ilma, et me seda abivajat ennast oleksime lähemalt tundnud või isegi näinud. Kui pärast tullakse tänupalvet soovima, on päris tihti öeldud, et umbes samal kellaajal, kui eestpalvet tehti, toimus haige olukorras muutus paremuse poole.
See on tekitanud küsimuse, mis on sellise imelise paranemise eelduseks? Kas haige tungiv soov terveks saada, eestpalve esitaja usk palve päästvasse väesse ka siis, kui asjaosaline pole sellest ehk teadlikki või hoopis eestpalvetaja resp. vaimuliku isik?
Meenub konkreetne tervendamisime 1960ndate aastate keskpaigast. Jämejala psühhoneuroloogiahaiglas pikaajalisel ravil olnud keskealine naine põdes umbes sama haigust, mida Kapernauma väepealiku teener, närvikahjustusest tingitud paralüüsi ehk halvatust. Ta lasi ennast ühel pühapäeval haigla sanitaridel talutada Viljandi Pauluse kiriku altari ette armulauale, kuid tõusis sealt omal jalal ega vajanud enam edaspidigi liikumisel teiste abi. Ta oli terveks saanud. Mis põhjustas selle naise ja loendamatute teiste imelise tervenemise?
Ma arvan, et too hoiak, mis iseloomustas juba Kapernauma väepealikku: «Issand, ma ei ole väärt, et sa tuled minu katuse alla. Ütle ainult üks sõna!» Sest sellest piisas talle ja on siiani piisanud paljudele.
Aamen.
Mihkel Kukk, Rapla koguduse õpetaja