Usuvabadus Eestis

Hea lugeja, tahan jagada oma mõtteid usuvabadusest ja sellega seonduvast temaatikast. Soovin välja tuua kolm alateemat, millele tahan pöörata teie tähelepanu. Esmalt avan usuvabaduse olemust, teise teemana käsitlen seda, miks on oluline kaitsta usuvabadust, ning viimaks annan hinnangu hetkel Eestis valitsevale olukorrale.
Usuvabaduse olemus on üks rahvusvahelistes inimõigustes käsitletav osa. Tulenevalt inimväärikuse ja võrdsuse ideest mängib usuvabadus üksikisiku identiteedis ja elukontseptsiooni ülesehituses olulist rolli. Inimese identiteedi olemuse määrab tema sisemise maailma ja ümbritseva keskkonna tunnetus ning suhestumine hoomamatu/metafüüsilise maailmaga.
Usulised veendumused on need, mis annavad inimloomusele ja vaimule tuge. Kirevas ja muutuvas maailmas on just sisemine vaimsus ja spirituaalsus see, mis aitab meil vajadusel tunda ära need inimesed, kelle väärtushinnangud on meie omadega sarnased. Usuvabadus annab meile võimaluse olla need, kelleks oleme kujunenud, ning vabalt, repressioone kartmata järgida oma südame kutset.
Viimasel ajal on usuvabadusest räägitud palju. Olen osalenud paari kuu jooksul kolmel konverentsil/koolitusel, mis keskendusid just usuvabaduse teemale.
Inimene tunnetab asjade väärtust tavaliselt siis, kui on neist ilma jäänud. Hea näite tõi Eesti Kirikute Nõukogu ja justiitsministeeriumi poolt oktoobri alguses korraldatud konverentsil „Usuvabadus Eestis“ Ringo Ringvee: kui te tahate teada usuvabaduse määra, siis selle tunnetamiseks laske ennast vangi panna.
Just sellel Eesti Kirikute Nõukogu teema-aasta „Eesti usk“ ametlikku programmi kuulunud usuvabaduse konverentsil jäi kõlama tõdemus, et usuvabadusega on meil Eestis kõik korras.
Tõstaksin üles küsimuse, mis jäi mind kummitama mainitud konverentsi diskussiooniringi kuulates. Kui meil on vabadusega kõik korras, siis miks ei ole me märgatavalt edenenud kristliku mõtte ja meelelaadi propageerimisega ühiskonnas? Hetkel ei ole tõkkeid ega piiranguid, mis takistaksid kristliku maailmavaate kinnistumist.
Eelnevalt kirjeldasin olukorda meie riigis: usuvabadusega on kõik korras ning sellega on tagatud inimõiguste väärtustamine ja kaitse. Kui riik piirab inimese õigusi, siis on religioossete veendumuste tagamine ja usuline teenindamine üldjuhul riiklikult korraldatud. Nii politseis, kaitseväes kui ka vanglates on loodud kaplanaadid ning tagatud usuline teenindamine.
Mulle meeldis väga eelmise nädala reedel toimunud kaplanite kutseühingu, Eesti Kirikute Nõukogu ja EELK Usuteaduse Instituudi koostöös toimunud kaplanite konverentsil emeriitpeapiiskop Andres Põderi väljaütlemine, et meie riigi demokraatia ja usuvabaduse lakmuspaberiks on fakt, et kaplanid kui vaimulikud on avalikus teenistuses. Eesti oikumeenia on maailma parim ning see on labor ja katsepõld.
On hea tõdeda, et sõna on vaba ning ka usk on vaba. Usu määra ja vajalikkust tunnetame siis, kui seda piiratakse. Kui usuvabadus on tagatud, muutume tuimaks ning võtame seda enesestmõistetavana. Nii nagu piiramatu internet ja kättesaadav wifi võrk on muutunud eestlasele osaks kodanikuõigustest, on samamoodi usuvabadus selleks pürgimas.
Peagi lõppeva teema-aasta „Eesti usk“ kuulutas Eesti Kirikute Nõukogu välja 2018. a nelipühal soovist anda vääriline panus Eesti Vabariigi juubeli ning Euroopa kultuuripärandi aasta tähistamisse. Teema-aasta läkituses öeldi: „Sarnaselt nelipühapäevale, kui selle Vaimu kõne oli mõistetav sõltumata keelest, rahvusest või sotsiaalsest taustast, kui usklike kogu oli „üks süda ja üks hing“ (Ap 4:32) ning sündis Kristuse kirik, on vaimuühtsuses peitunud ka Eesti rahva jõud ning sündinud „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Selles meie riigi sünnitunnistuses on järeltulevatele põlvedele pärandatud palve, et Jumal valvaks meie üle. Mida muud see tähendab kui arvestamist temaga, usku temasse?“

 

 

 

Tanel Meiel,
Vanglate peakaplan