Usuteadus ja kõrgharidus

Siinkirjutajal puudub komme peatuda harduseks enne mingit tegu. Kui see tegu on aga tehtud, siis, jah, tahan ma olla üksi iseenesega, mõelda kõik, mis kunagi oli, veelkord läbi ja vaadata mõttes üle nii võlad kui tasud. Ei ole vaja lohutust ega troosti, kuid õhtu kisub justkui kiiva, kui see üksiolek iseenesega jääb ära.
Põllumajandusliku kõrghariduse nõunikul – ligikaudu niisuguses ametis ma oma igapäevast leiba teenin – ei ole jõulude aegu nähtud ette ühtegi hardushetke. Sinu seisukohti on vaja juba enne kolmekuningapäeva, sest kuigi Euroopa Liidu asjaajamine on uskumatult aeglane, on ta ka erakordselt kannatamatu, eriti kõiges, kus tuleb olla radikaalne.
Jaanuari teisel poolel toimub Berliinis rahvusvaheline põllumajandus- ja toidumess «Roheline nädal», mis haarab kaasa ka seda tööd, mida tehakse Eesti maaülikoolis Tähtveres, Märjal, Rõhul, Pollis, Rannus ja Järvseljal. Seekordse messi «vapiriigiks» on Eesti, temaatiliseks märksõnaks «liha».
Messiga samaaegselt kogunevad umbes 70 riigi poliitilised põllumajandusliidrid, kellest ühelgi pole selget ettekujutust sellest, mis saab Ukrainast ja kui stabiilne on piirkond, mis jääb Transilvaania ja Doonau delta vahele. Kuid juba enne jõule toimus meie oma maa-ametis konverents, kus võeti kõne alla Eesti maafondi põllumajanduslik kasutus, sh alad põld- ja peenrakatseteks.
Kõik see moodustab rahvuslikust kõrgharidusest osa, mida ei saa mõõta protsentides. Ei saa, sest kõrghariduse enda osakaal rahvuslikus kultuuris ei allu üldse protsent­arvutusele. Vastavalt ei ole võimalik arvutada välja ka usuteaduse suurust kultuuris, sest ühelt poolt on usuteaduse sisu kokkuleppeline, teiselt poolt on kultuur alati avatud, vastasel korral tekiks «soojussurm».
Tartu ülikoolis usuteaduskonda taastades ei olnud meil pikki vaidlusi teemal, mis on usuteadus. Me ei taastanud teadust, me taastasime teaduskonna, jättes lahtiseks kreekakatoliku usu dogmaatika ja süstemaatika (bütsantinistikat luges siinkirjutaja aastatel 1984–1989 võrdleva kirjandusteaduse osana).
Usuteadus oli meie kui taastajate jaoks ennekõike ajalooline usuteadus koos evangeelse luterliku eetikaga, sest niipidi sai põhjendada ka vanade keelte õpetamist nii stuudiumi üldajaloos kui asjade kulgemises suuremas mõõtkavas võrreldes Lääne-Euroopaga.
Seeüle, mis saab usuteaduskonna lõpetanutest, me eraldi ei väidelnud, pidades seda EELK siseasjaks, kuhu ülikoolil pole õigust sekkuda. Välja arvatud üks aspekt: me kõik pooldasime professor Kalle Kasemaa seisukohta, et teoloog, kellel puudub koguduse teenimise kogemus, on poolik.
Kuidas saaks poolikust teoloogist täieõiguslik õpetaja, see sõltus uuesti alustavast teaduskonnast ainult ositi, sest esialgu polnud selge, kui suur on lõpetanute protsent, millised on vakantsid ja keda õpetajaks üldse valitakse.
Argipäev tänapäeva Eestis ei ole nii vaba kui meie kevadel 1991. Inimese eneseusu taastamise vaev oli meile küll kogemuslikult tuttav, aga ei oleks ükski teaduskonna taastamiskomisjoni liige osanud siis visandada neid kohustuslikke punkte, mida peab tundma vähemalt hindele bene sufficit igaüks, kel tuleb teha kriisireguleerija tööd.
Meid, selle väga kurnava töö asjatundjaid, ei olegi ülivähe ja ka Tartus on neid rohkem kui üks, aga olnuks absurdne, kui me kevadel 1991 oleksime hakanud arvutama, kui palju on niisuguseid inimesi vaja ja kui kõrge on iga kriisireguleerimise hind.
Hingehoid ning psühholoogiline rehabilitatsioon ei olnud toona meie jaoks usuteaduskonna peaaineteks. Ei olnud nendeks ka ladina keel ega üldajalugu astmes cum laude, sest eriti viimase osas jäi – ja on jäänud tänaseni – lahtiseks Levant ja Orient ehk idaasjandus. Peaained olid nimetuse poolest sõjaeelsed, sest probleemi objektiks oli teaduskonna taastamine, mitte usuteadusele uue sisu andmine.
Kui nüüd demograafilistest tendentsidest lähtudes midagi korrigeerida, siis see võiks olla karitatsioon ehk hoolekanne – käitumine, mis on 1) alati vastuolus võõravihaga, mis peab 2) viima klienteeli välistamiseni ja mis 3) ei tohi suruda maha inimese kohustust olla võimalikult iseseisev.
Tähelepanelik lugeja on küllap märganud, et usuteaduskonna distsiplinaarses struktuuris on minu raskuspunkt nihkunud ajalooliselt usuteaduselt rohkem süstemaatilise usuteaduse poole. Miks, sellest on mujal juba juttu olnud: ülikooli lõpetanu (3 + 2), kes on peaainet õppinud loodusteaduse alt ja usuteadust kõrvalainena, ei saa ainete sellist vahekorda staatilisena säilitada.
Süstemaatiline usuteadus on üks niisuguseid aluseid, mis lubab religiooni suhtes vältida nii kategoorilist ortodokssust kui ka radikaalset nihilismi.
Ma hoiatan mõlema eest, sest nad rajanevad agnostilisel sallimatusel.

 

 

 

 

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane