Usust ja palvest

Keegi rahva hulgast vastas Jeesusele: «Õpetaja, ma tõin sinu juurde oma poja, kellel on keeletu vaim, ja kus tahes see teda tabab, paiskab see ta maha ja siis mu poeg ajab vahtu suust ja kiristab hambaid ja kangestub. Ja ma ütlesin su jüngritele, et nad ajaksid selle välja, ent nad ei suutnud.» Aga tema vastas neile: «Oh uskmatu sugupõlv! Kui kaua ma pean teie juures olema? Kui kaua tuleb mul teiega kannatlik olla? Tooge ta minu juurde!»
Mk 9:17–19
Jeesus ütles: «Kõik on võimalik sellele, kes usub.» See Jeesuse öeldud lause on ääretult võimas ja lootustandev ning sütitab meie südame. Kõlab ju väga hästi, et kõik on võimalik sellele, kes usub. Samas tundub see lause väga lihtsana, kuid tegelikult pole see nii. Jeesus paneb meid sellega ka natuke proovile. Ta üritab meile näidata, et tegelikult pole öeldu nii lihtne lause, kui see paistab. Jeesus paneb meid mõtlema sellele, kas me ikka usume tõeliselt. Kas ma usun tõsiselt või teen lihtsalt näo, et usun, kuid tegelikult mitte? Kas ma petan ennast ja teisi?
Need on tõsised küsimused, millega me peame oma südames tegelema ja neile vastuse leidma. Kas ka minule on kõik võimalik? Kuid kõik on võimalik siis, kui meis on piisavalt usku. Siis, kui meie usk on tugev nagu kalju ja peab vastu kõigile katsumustele, on kõik võimalik.
«Kõik on võimalik sellele, kes usub.» Kuid usk vajab kinnitust. Ainult uskumisest ei piisa, sest teinekord kipub usk jahtuma. Millega me oma usku kinnitame, millega selle jälle põlema sütitame? Mis see on? Palve on see, mis kinnitab meie usku. Kuid mis on usk ja palve? Kas nad eksisteerivad koos või saab neid ka lahutada? Vastata saab erinevalt, kuid usk ja palve on ikkagi koos. Kui sa ei usu, pole võimalik ka palvetada. Kelle poole sa palvetad, kui Jumalat ei usu? Me kõik tegelikult teame, mis on usk ja mis on palve, oleme need enda jaoks lahti mõtestanud ja igaühel on neile just enda jaoks sobiv definitsioon.
Mis siis ikkagi on usk ja palve? Usk on usaldus ja lootus Jumalale. See, et me Jumalat usaldame ja kõiges Temale loodame. Palve on osadus Jumalaga, side, mille kaudu on meil võimalik Jumalaga suhelda. Usk ja palve käivad ikka koos.
Usk on kõige algus. Kui me siiralt usume, siis on kõik võimalik. Ütles seda ju ka Jeesus. Sama lugu oli mehega, kelle pojas oli keeletu vaim. Ütles mees ju Jeesusele: «Aga kui sa midagi võid – tunne meile kaasa ja aita meid!» Ja Jeesus vastas talle: «Sa ütled: Kui sa võid! Kõik on võimalik sellele, kes usub.» Kui me usume, et paraneme, ja kui me usume, et suudame asjadega toime tulla, siis me seda ka suudame. Kõik on võimalik, vaja on vaid tahet ja lootust ning usku kõige õnnestumisse. Nii uskus ka see mees, et Jeesus teeb tema poja terveks. Tema usk Jeesusesse oli tugev ja, mis peamine, see oli siiras.
Jeesus viitab ka palvele. Ta ütles oma jüngritele: «See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega.» Jeesus peab palvet oluliseks. Ja nii on ka palvel äärmiselt oluline koht iga kristlase elus. Palve annab meile jõudu ja tuge. Palves me kõneleme Jumalaga, usaldame Talle oma mured ja täname Teda kõige eest, mis Ta teinud on. Tänu on see, mida me mitte kunagi ei tohi unustada, ja tänuga peaksime iga oma palvet alustama.
Kuid kuidas me peame palvetama? Milline on see kõige õigem ja parem palve? Millist palvet Jumal kindlasti kuuleb? Igaühel on oma palve, millega ta Jumala poole pöördub. Palve ei pea olema pikk, täis keerukaid lauseid ja sõnastusi. Palve võib olla ääretult lihtne, sisaldades seda kõige olulisemat. Mäejutluses ütleb Jeesus nii: «Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute!»
Ükskõik kuidas me palvetame, oluline on see, et Jumal kuuleb alati meie palveid. Ei eelista Ta ühte teisele. Jumal kuuleb iga inimese palvet, kes siiralt Tema poole pöördub ja Teda hädas appi hüüab.
Teinekord on meil raske ning me ei suuda oma muret ja valu sõnadesse panna. Siis võime Jumala poole pöörduda meieisapalvega. Jumal mõistab iga palvet ega nõua meilt pikki ja keerukaid lauseid. Kõige ilusam palve on see, mis on lihtne ja tuleb otse südamest. Jumal ei jäta meie palveid kuulmata, kuid meil tuleb osata Tema vastust kuulata ja seda ära tunda.
Ärgem siis unustagem, et usk ja palve käivad käsikäes ja meil ei maksa palve mõju alahinnata. Ei tasu oodata pärast iga palvetamist, et kohe hakkavad asjad muutuma. Palve on midagi erilist ja isegi natuke salapärast. Jumal ei jäta ühtki palvet kuulmata, vaid saadab alati vastuse igale palvele siis, kui aeg selleks on küps. Meie peame Teda vaid usaldama ja kuulama ning Temasse uskuma õppima. Aamen.

Merle Prass-Siim,
Paldiski koguduse õpetaja