Usupuhastuspüha lainel

Silmas pidades lähenevat usupuhastuspüha valiti Tartu Jaani kirikus pühapäevase jumalateenistuse lõpetuseks laul „Üks kindel linn ja varjupaik“, mida luterlik kogudus üle ilma tunneb kiriku hümnina. Õpetaja Ivar-Jaak Salumäe kirjutas kunagi Eesti Kirikus, et meie praeguses kiriku laulu- ja palveraamatus on Martin Lutheri nimega seotud laule 18, kuna eelmises oli neid 29. Usuisa üleilmselt tuntud laulu teksti on eestikeelseks tõlkinud Ferdinand Hörschelmann, aga teada on, et tõlke variante on teisigi alates lauluisa Kreutzwaldist, pealkirjaga „Kindluse laul“, kuni pastor Harri Haamerini, kelle eestinduses kõlas neljas salm nii: „Ei Sõna väärtust kustuta / Ka kõige õelam viha. / Kristuse Kirik, küllap ta / Jääb rünnatavaks üha; / Kuid võetagu me käest / Kõik kallim kallimast, / Ei õnnelikuks saa / Me vara riisuja, / Sest Kuningriik jääb meile!“ Luterlikku hümni lauldakse reformatsiooni aastapäeval, üldkiriklike kogunemiste korral, aga ka paljudel teistel puhkudel. 

Hiljuti Saaremaa kirikutesse toimunud ekskursiooni käigus mängis oreliprofessor Andres Uibo kümmekonnas saare pühakojas Lutheri kindlat linna. Ning iga kord tekkis tunne, et ei saa olla osavamat kompositsiooni muusika ja sõna sünteesist, mis nõnda võimsalt suudaks väljendada mõtet Kristuse Kiriku püsimisest pidevas muutumises.  

Lutheri isiku ja reformatsiooni hea tundja, varalahkunud teoloog ja koguduseõpetaja Urmas Petti on väljendanud mõtet, et Lutheri meelest on usk praktiline asi, mitte teooria. Usklikuks ei hakata, usku harrastatakse. Usule pühendumisel ei pea Petti sõnul saama kellekski teiseks ega elama kellegi teise elu. Vastupidi, usk peab aitama elada enda elu. 

Liina Raudvassar