Usuliste tunnete väljendamiseks on parim emakeel

20 aastat tagasi – 11. märtsil 2001. aastal – Bonnis EELK õpetajaks ordineeritud ja sellest ajast Saksamaal elavaid eestlasi vaimulikuna teeniv Merike Schümers-Paas võrdleb oma elu kujundlikult spagaadiga eesti ja saksa elu vahel – see on tema sõnul nii valulik kui ka rikastav.

Kui hästi mäletad oma ordinatsioonipäeva 20 aastat tagasi? 

Üllatavalt hästi. E.E.L.K. peapiiskop Udo Petersoo oli selleks puhuks Kanadast Saksamaale tulnud. Kolleegid Toomas Põld ja Theo Hasselblatt assisteerisid peapiiskoppi. Õnnitlema oli tulnud suur kogudus, palju kohalikke eestlasi ja ka saksa sõpru. Sel päeval sain kaela ametiristi. Mäletan, et õhtuks oli kael kange ja mõtlesin, et küll see on ikka üks raske amet!  

Kuna mind kohalikku kirikusse ei võetud ja Välis-Eesti kirikul oli mind vaja, sai minust kohe praosti kohusetäitja. Teenisin alguses kogu Saksamaal, käisin ka Brüsselis ja Zürichis. 

Millist kogudust pead kodukoguduseks? 

Minu kodukogudus oli Simuna kogudus, kust mu esivanemad pärit on. Seal alustasin üliõpilasena, pühendudes eelkõige kirikuteenija ametile. 

Millised kogemused aitasid luua ettekujutust pastoriametist? 

Pärast kooli lõpetamist läksin 1991–1992 Saksamaale lapsehoidjaks. Läksin otsejoones kohaliku kirikuõpetaja juurde, kes tutvustas mulle oma tööd, aitas muretseda kirjandust, võttis ülikooli kaasa … Eesti kodukoguduses ootas mind 85aastane emeriitõpetaja Ain Eenmaa (1909–2001, Simunas 1974–1993 – toim.). Oma väga sõnaka prouaga. 

Eestisse naasnud, jätkasid õpinguid, aga said ka usuteaduse instituudis ameti ja kohtusid oma tulevase abikaasaga?

Jah, 1995–98 töötasin UI pastoraalseminaris. Olin Paul-Gerhard von Hoerschelmanni assistent. See oli väga huvitav aeg. Õppisin paralleelselt UI-s ja tõlkisin pastoraalseminaris. Sel ajal tundsin kõiki EELK üliõpilasi, vikaare ja õpetajaid. 

Viimase vikaaride kursusega (1997/98) ühines ka Michael Schümers Saksamaalt. Sellest ajast oleme „kahepaiksed“ Eesti ja Saksamaa vahel. Oma kohta, oma ülesannet leida pole olnud sugugi kerge. Alates 2003. aastast teenib Michael Kurhessen-Waldecki kirikus (EKKW). Paar aastat tagasi võeti ka mind selle kiriku teenistusse. Teenime ühte EKKW maakogudust ja korraldame EKKW-EELK suhteid. Esindame ja tutvustame EELK-d ja Eestit üldiselt. Selle juurde kuulub ka, et ma koostan igal nädalal ülevaate värskest Eesti Kirikust. 

Palun räägi oma perest. 

Paul-Gerhard von Hoerschelmann pani meid 22 aastat tagasi paari. On kindlaks tehtud, et töökohal tekkinud suhted on päris püsivad … Meie töötame hea meelega koos. 

Meie kõige suuremaks varanduseks on neli tütart vanuses 15, 15, 13 ja 7 aastat. Pean laste kasvatamist ja õpetamist, nende eest hoolitsemist oma kõige tähtsamaks ülesandeks. 

Koroona tõttu läks meil nii, et kolm vanemat tüdrukut jäid kevadise eriolukorra ajal kolmeks kuuks Eestisse. Tühi maja oli kõhedust tekitav. Kirikutöö ei ole just väga peresõbralik. Õhtused koosolekud, nädalavahetused ja koguduselaagrid on aeg, mille kirikuõpetaja pere ohverdab kogudusele. Praegune eriolukord, kus kogudusetöö on piiratud, võimaldab meil elada normaalset pereelu. Olen selle eest tänulik. 

Kui lihtsalt tuli otsus rajada ühine kodu Saksamaale?

Otsus ei tulnud kergelt. Püüame olla mõlemal pool. Meie ühine kodu on ametikorter, pastoraat. Olen siinses elukohas Hessenis väga rahul. Siinsed inimesed on eestlastega päris sarnased: kinnised, tagasihoidlikud ja pika mäluga. Oleme siin hästi lõimunud ja aktiivsed kodanikud. Kuid ma ei tunne end mingil juhul sakslasena ja kui meie töö siin on lõppenud, siis on aeg minna. Ostsime paari aasta eest mu vanavanemate maja Väike-Maarja lähedal tagasi. Remondime seda, et Eestisse tagasi tulla. 

Kas võimalusena oli mõtteks ka, et eesti keele ära õppinud Michael hakkaks Eestis näiteks saksa koguduse õpetajaks?

See koht on ju praegu suurepäraselt täidetud. Michael ja Matthias Burghardt tunnevad teineteist juba Kieli ülikooli päevilt ja me saame ikka võimalusel kokku. Michael teenib Saksamaal Eesti kogudusi. 

Millised on mälestused lapsepõlvekodust Väike-Maarjas, kuivõrd on side selle paigaga alles jäänud?

Mälestused on püsivad, mul on ka palju kontakte kohalike inimestega, klassikaaslastega, kooliga ja loomulikult oma perega. Eelmisel talvel panin oma lapsed Väike-Maarja gümnaasiumisse, et nad paremini eesti keelt õpiksid. Tore oli tuttavasse kohta tagasi minna. Loomulikult on väga palju muutunud, kuid veel enam on jäänud. Kui seal olen, käin ikka kohalikus kirikus, vahel olen ka õpetajat puhkuse ajal asendanud. Mind tuntakse ja oodatakse seal. 

Kuidas iseloomustad Eesti kogudusi ja kogudusetööd Saksamaal?

Meil on toimunud põlvkonnavahetus. Enamikku nendest, kes mu ordinatsioonipeol olid, pole enam meie keskel. 

Tänapäeval ei seo inimesed enam ennast hea meelega mingite seltsidega. Sellega on siin kõik tegijad kimpus. Aga siiski on meil vajadus kokku saada, ühiselt aega veeta, mõtteid vahetada. See, et „nii peab,“ „alati on nii olnud“, ei toimi. Teeme tihedat koostööd kohalike eesti seltside, koolide ja saatkonnaga. Nii toimuvad jumalateenistused ja palvused konverentside ja ürituste raamides. 

Kui palju liigud Saksamaal ringi, ka töö tõttu?

Elame strateegiliselt väga heas kohas, täpselt Saksamaa keskel. Ühe päevaga saab ära käidud nii Bonnis, Berliinis, Münchenis, Hamburgis, Oldenburgis kui ka Nürnbergis. Reisime tavaliselt rongiga. Üks ots on keskmiselt neli tundi. Me ei jaksa mingit suurt struktuuri pidada, seepärast nimetasime end ümber EELK Saksamaa koguduseks. Meil ei ole ka mingeid oma ruume või kirikuid, vaid oleme külalised teistes kogudustes või kodudes. 

Kui lootusrikas on eesti koguduste tulevik ja mis seda mõjutab?

Eelkõige mõjutab seda suhtumine. Rahvas liigub väga palju. Need, kes on täna siin, on homme võib-olla kuskil mujal. See, keda ma täna leeritan, võib homme olla koguduse esimees. Või ma ei näe teda enam kunagi, kuid see leerikursus oli tema jaoks elumuutev sündmus. Raske on see, et me ei pruugi näha oma töö vilju. Südantliigutav on see, kui keegi ütleb: „Aga 10 aastat tagasi sa ütlesid nii ja see oli minu jaoks väga tähtis.“ 

Mis teeb sulle vaimulikuna rõõmu?

Rõõmuks on see, et tee inimesteni on tänapäeval väga lihtne. Sotsiaalmeedia ja ajalehe kaudu jõuab kergelt ja kiiresti väga paljudeni. Sotsiaalmeedia avab tee ka uutele töövormidele. Minu küsimus on alati: mis on täna see sõnum, mis mu ligimest aitab? Kuna ma ise ei ole kristlikust perest, on minu jaoks ka alati tähtis korrektiiv: kuidas näevad väljaspool olijad kirikut? Kuidas saab kirik teenida ühiskonda? Mis on see hea, lohutav ja ülesehitav, julgustav ja manitsev? Meil ei pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast (Hb 13:14). Sellepärast on tähtis kriitiliselt küsida, miks on vaja mingitest traditsioonidest kinni hoida ja mis on ainult ballast. 

Kui keeruline on elada ja kodu luua võõrsil?

See on nagu spagaat saksa ja eesti elu vahel: see on nii valulik kui ka rikastav. Elades võõras ühiskonnas on mul siin kerge luua kontakti nendega, kes on samuti väljastpoolt. Nendega, kes samuti on parema elu otsingul Saksamaale tulnud. Olen aastaid juhtinud tekstiilitöökoda, kus on naised väga paljudest maadest, väga erineva kultuuri, keele ja religioosse taustaga. Ja samas on see inimlik kogemus, naiseks ja emaks olemine  seob meid väga tugevalt. See aitab ka mul endasse vaadata ja küsida, kes ma olen. Mida olen ma oma emalt, oma vanaemalt õppinud? Minu raskuspunkt on siinkohal tekstiilkäsitöö, aga sellega haakuvad ka teised teemad nagu keelekasutus ja muusika. 

Et ka tööalaselt ei puutu sa kokku ainult rahvuskaaslastega, siis mis on töökeeleks? 

Eestlastega eesti keel, sakslastega saksa keel, venelastega vene keel. Ja siis veel käed ja jalad!

Kui raske väljakutse on võõrsil eesti keele hoidmine? 

See on väga raske. Eriti vaimulikuna tajun, et eestlane saab tegelikult oma usulisi tundeid ja mõtteid kõige paremini eesti keeles väljendada. Aga mälu on müstiliselt sügav. Oma kogudusetöös kasutan palju intermediaalsust, viitan meie kirjandusele, muusikale, laulmisele. Meil on eestlastena väga tugev ühismälu, nt Jaan Tätte või vendade Johansonide laule, Pärdi või Elleri muusikat kuulates või Hando Runneli luulet tsiteerides ja seda pühakirja sõnumitega koos kajama pannes näen, kuidas eestlastel hakkavad silmad särama. See puudutab sügavalt. Teistes keeltes ei ole mu kogemus pooltki nii intensiivne. 

Olen väga tänulik kõigile, kes koolides laste keeleõpet korraldavad. Meie kandis on paraku vaid mõned üksikud eestlased ja koolid jäävad kaugele. Aga püüame anda endast parima. 

Liina Raudvassar

Merike Schümers-Paas

Sündinud 8. juunil 1972 Väike-Maarjas, seal ka üles kasvanud. 

Haridus: Väike-Maarja gümnaasium, Väike-Maarja kutsekool talupidamise erialal, 1992–1998 usuteaduse instituut. 

Ordineeritud 11. märtsil 2001 Bonnis, EELK Saksamaa koguduse õpetaja ja EKKW Spangenbergi koguduse õpetaja. 

Abielus pastor Michael Schümersiga, peres kasvab  neli tütart.

Pidigalerii: