Usukeel on arusaadav

«Issand on andnud
mulle õpetatud keele,» ütleb tänulik Jumala sulane Jesaja raamatus. See
«õpetatud keel», mis väsinuile jõudu annab, on meie kohustus kuulutada Jumalat.
Värskelt kirikutööle asuvad jutlustajad küsivad, kuidas saada selline «õpetatud
keel». On ju tore olla hea jutlustaja. Ja siis neid õpetatakse, teadagi,
kuidas…

Issand Jumal on mulle andnud õpetatud
keele, et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda sõnaga. Ta äratab igal
hommikul, ta äratab mu kõrva, et ma kuuleksin õpilaste kombel. Issand Jumal
avas mu kõrva ja ma ei ole vastu pannud, ma ei ole taganenud. Ma andsin oma
selja peksjaile ja põsed neile, kes katkusid karvu, ma ei peitnud oma palet
teotuse ja sülje eest. Issand Jumal aitab mind: seepärast ma ei jäänud häbisse,
seepärast ma muutsin oma näo ränikiviks, sest ma teadsin, et ma ei jää häbisse,
et mu õigusemõistja on ligidal. Kes tahab minuga riielda? Astugem üheskoos
ette! Kes on mu vastane? Tulgu ta mu juurde! Vaata, Issand Jumal aitab mind!
Kes võib mind süüdi mõista? Vaata, nad kõik kuluvad nagu rüü, koi sööb nad.

Js 50:4–9

«Issand on andnud mulle õpetatud keele,»
ütleb tänulik Jumala sulane Jesaja raamatus. See «õpetatud keel», mis väsinuile
jõudu annab, on meie kohustus kuulutada Jumalat. Värskelt kirikutööle asuvad
jutlustajad küsivad, kuidas saada selline «õpetatud keel». On ju tore olla hea
jutlustaja. Ja siis neid õpetatakse, teadagi, kuidas. Jutlustada ei tule mitte
nagu vanasti, sest me elame tänapäevas. Jutlustada ei tohi rangelt «Piibliga
pähe lüües», vaid üldinimlike teemade kaudu. Ja sellest on veel vähe.
Jutlustada ei tule mitte pikalt, vaid lühidalt! Jutlustada ei tule mitte
teoloogiat, vaid pilte tänapäeva elust!

Ja nõnda kuuleme jutlusi, mis räägivad
igast asjast veidi: veidi kirikukalendrist, veidi Euroopa Liidust, veidi
kristlikest väärtustest. Meie jutlustajate välismaised kolleegid on eriti
hädas. Nemad peavad rääkima sotsiaalsest õiglusest, diskrimineerimise patust.
Kuid et rääkida veidi Jumala tegudest, Tema saladustest, selle juurde ei jõutagi.

Tunnen üht sõpra Saksamaal, ettevõtte
omanikku, kes ütles kord oma koguduse õpetajale: «Lõpeta see kõne sotsiaalsest
õiglusest. Ma olen kirikusse tulnud kuulama kõnet Piiblist, sest mul on
argipäevaks jõudu vaja, ma ei tule kirikusse ühiskonnaelu kuulama. Sina saad
iga kuu oma kindla palga, kuid mina pean teadma, kust ma maksan palga ja maksud
kahekümne perekonna jaoks.» Välispartnerid räägivad sotsiaalsest õiglusest.
Meie püüame jutlustes tuua elulisi näiteid. Minu küsimus on, kui me õiglusest
räägime, kas me sellega õiglust ka loome. Kui räägime elulähedusest, siis kas
meie näited on ikka nii elulähedased?

Näeme, et jutluse ülesandeks on rääkida
Piibli sõnu. Tegin kord ühe uurimise, otsisin Matteuse evangeeliumist lõiku,
mil puuduks seos Vana Testamendiga. Leidsin vaid kaks lühikest lõiku. Sellest
õpime, et Jeesus rääkis Vana Testamendi sõnadega. Need sobisid kõige paremini
Jumala uute asjade kirjeldamiseks. Kuid mis saab siis, kui tänapäeva inimesed
Vana Testamenti või ka Uut Testamenti ei mõista? Ehk on viga jutlustajas.
Võib-olla jutlustaja ei püüagi usukeelt rääkida? Kuulaja ju oletatavasti ei
mõista.

Jutlustajal on vaja veenduda: usukeel
polegi nii eluvõõras. Samas võib lihtne mõte olla tabav. Juhtus kord, et enne
matust küsisin, mis tööd tegi lahkunu. Tema pere kostis, et töökohta tal
polnudki. Selle asemel astus ta ühte majja, õmbles seal kõigile riided ja läks
järgmisesse sedasama tegema. Küsisin siis perekonnalt Piiblit. Lõin selle lahti
kohalt Ap 9, kus räägitakse Lüdda linna vallanud leinast õmbleja Tabiita surma
puhul: «Kui Peetrus pärale jõudis, viidi ta ülemisse tuppa ja kõik lesknaised
tulid tema juurde, nutsid ja näitasid särke ja kuubesid, mis Tabiita oli
nendega olles õmmelnud.» Ja see tänapäeva Elva pere ütles, kõik on täpselt nii,
nagu Piiblis kirjutatud.

Võime oletada: seda sünnib tänapäeval
harva, et inimene leiab kõik nii olevat nagu Piiblis kirjutatud. Harva on
jutlus hea. Harva on kirik au sees. Enamasti on ikka nii, et jutlust ei
kuulata, matusel kuulatakse ainult leinajate nimesid ja ebasündsat viidet
lahkunu vigadele. Kuid see ei tohi meid segada. Eks ütle ju Jumala sulane siin,
Jesaja raamatus, et tema nägu on otsekui ränikivi. See ei liigu, kui talle tema
äpardust meelde tuletatakse. See ei kohku, kui talle öeldakse, et kirik on külm
ja seal on koos ainult vaesed inimesed.

Prohvet ütleb: ta on valmis noomituseks ja
karistuseks. Selle ohu pärast ei muuda ta veel oma õpetuse sisu. Ta ei häbene
kuulutada evangeeliumit, mis tundub olevat keeleliselt ja olmeliselt vananenud.
Sest Issand lihtsalt on andnud talle õpetatud keele, kuulutamaks kellele vaja,
nagu Jesaja seda väljendab: «Et ma oskaksin vastata väsinule, virgutada teda
sõnaga.» See on usaldus Jumala vastu, Jumalal on sellist kuulutust vaja.

Eks ole tõde seegi, et Jumal mitte ainult
ei räägi, vaid ka tegutseb. Nõukogude ajal võis olla raske kuulutada, et Jumal
valitseb, juhib ajalugu. Kuid kirik kuulutas seda, ja terve rahvas sai näha,
Nõukogude Liit lakkas olemast. Jumal kinnitas nõtrade kuulutajate tegevust oma
tegudega. Tänapäeval on see võit juba minevik. Kirik kuulutab, Jumal tegutseb,
kuid inimesed, selle asemel, et käia kirikus, puhkavad Kanaari saartel. Kas
Jumal on kindlameelselt jutlustajalt oma seljatoe ära võtnud? Mitte sugugi, ta
näitab inimeste elude ja paikkondade arengu najal – kirik on sageli just
raskustes kõige kindlam, kellele ühiskonnas toetuda.

Tänapäeval me ehk ei õpigi seda, kuidas
rääkida selgelt ja kindlalt Jumala asjadest. Kirik ei muuda maailma, maailm
muudab kirikut. Tundub, et rahvalik tõrelus «Küll Jumal sind karistab» oleks
ehk õigem nõuandja jutlustajale kui psühholoogia ja äri oma peene ja
tänapäevase lähenemisega – need ei väljenda Jumala tegevuse erilisust.

Kuidas on kirik sajandeid vastu pidanud,
kuulutades üht ja sama Jumala sõna! Võib oletada, et aeg on usku muutnud. Oli
aeg, mil räägiti rangest Jumala õigusest, oli aeg, mil räägiti armust, tuli
aeg, mil räägiti uuestisünnist. Jutlus oleks otsekui muutunud. Kuid tegelikult
oli selle taga Piibli lugeja, nõutu inimene viletsal ajajärgul, kes ei võinud
ümbritsevast elust midagi lohutavat leida. See nõutu inimene leidis Piiblist
sõnad ja mõtted, sündmused ja pildid. Ja need muutsid maailma.

Vallo Ehasalu,

Elva koguduse õpetaja