Usualane teadlikkus on väärtus ka riigile

5. juunil räägiti Tallinnas riigikogus toimunud konverentsil sajanditagusest Eesti esimesest rahvahääletusest. Veel vaeti küsimust, millist religioonialast kirjaoskust on vaja tänasel noorel. 

Üritus koosnes kahest, õieti isegi kolmest osast: riigikogu konverentsikeskuses avati näitus „100 aastat esimesest rahvahääletusest. Religioonialane haridus enne ja nüüd“; toimus konverents, kus referendumist kui demokraatliku riigikorra olemusse sobituvast rahva tahteavalduse viisist kõnelesid oma ala asjatundjad, ning viimaks toimus ühine arutelu religioonialase kirjaoskuse teemal (dr Olga Schihalejevi vestluskaaslased olid gümnaasiumi lõpetav Elisabeth Sild, Ülle Matsin haridusministeeriumist, Ringo Ringvee siseministeeriumist, Tartu ülikooli religiooniuuringute kaasprofessor Atko Remmel, Tallinna ülikooli vanemteadur Marju Kõivupuu, EKNi asepresident piiskop Philippe Jourdan ja Eesti juudi muuseumi direktor Gennadi Gramberg). 

Rahvas võiks vastata

Näituse avamiseks võtsid sõna riigikogu juhataja, Tartu ülikooli usuteaduskonna vilistlane Lauri Hussar, kes toonitas usualase hariduse vajalikkust,ning EKNi president peapiiskop Urmas Viilma, kes nentis, et 100 aastat tagasi rahva poolt tõstatatud küsimus on endiselt pjedestaalil, kuna poliitikud ei ole suutnud seda rahvale sobivaks lahendada. 

Peapiiskop sõnastas ettepaneku riigikogule rahvahääletuse korraldamiseks: „Võiksime ette valmistada rahvaalgatuse korras ettepaneku rahvahääletuse korraldamiseks, millega küsitakse, kas kooliprogrammis võiks olla kohustuslik usundiõpetus kõigile õpilastele teatud mahus ja kooliastmes.“ Ta toonitas religioosse kirjaoskuse puudulikkust ning leidis, et sellele pakuks lahendust kooliprogrammi usundiõpetuse ulatuslikum viimine.

„Nii haridus kui religioon on teemad, mis puudutavad paljusid,“ alustas oma etteastet Tartu ülikooli religioonipedagoogika kaasprofessor Olga Schihalejev ja toonitas, et usu- ja usu(ndi)õpetusega seotu ei kütnud kirgi mitte üksnes murrangulistel 1990ndatel, vaid oli kõneks ka 100 aastat tagasi. Tänavu veebruaris möödus sajand esimesest rahvahääletuslikust referendumist Eestis, millega sooviti taastada usuõpetus algkoolides. Tutvustades sellele sündmusele pühendatud rändnäitust, mis riigikogu konverentsisaali vaadata jääb, rõhutas Schihalejev, et näituse igast slaidist oleks võinud omaette näituse koostada. 

Näituse avamisel said veel sõna haridus- ja teadusministeeriumi üldhariduspoliitika osakonna juhataja Ülle Matsin, riigikogu kultuurikomisjoni esimees Tõnis Lukas ja siseministeeriumi asekantsler Raivo Küüt.

Sajanditagusest

1923. aasta rahvahääletusest ja usuõpetusest Eesti omariikluse esimestel aastakümnetel andis kuulajatele hästi kujundliku ning faktirohke ülevaate Tartu ülikooli kirikuloo kaasprofessor ja usuteaduse instituudi kirikuloo professor Priit Rohtmets. Fookusesse võetud sündmust nimetas ta mitte vaid meie noore riigi teetähiseks, vaid omistas sellele võtmekoha ka Eesti usuelus. „Usuõpetuse lugu algas juba 1917. aastal, kui kooliõpetajad, ka kirikute esindajad, nõudsid, et usuõpetus tuleb kaasajastada ja muuta vabatahtlikuks,“ alustas dr Rohtmets ekskurssi sajanditagusesse, mille siirdeid võib ära tunda tänasel haridus- ja usumaastikul. 

Rahvahääletusest kui demokraatia tööriistast andis juristina ülevaate presidendi õigusnõunik Hent-Raul Kalmo. „Miks on otsedemokraatia vastu umbusk?“ sõnastas ettekandja paljusid paeluva küsimuse ja vastas, et võib-olla on põhjus ajaloolises kogenematuses. Ta viitas, et hiljuti Toompeal toimunud meeleavaldusel kanti plakatit tekstiga „Riik, miks sa ei usalda oma rahvast? 20 aastat ja ei ühtegi rahvahääletust“. Veel vaagis ta küsimust, milline demokraatia sobib moodsasse riiki. Maailma praktikatest on tema sõnul näha mitmeid inspireerivaid näiteid. „Alati ei olegi rahval igas küsimuses arvamust. Neid tuleb veel kujundada,“ märkis Kalmo ja nimetas, et panustada tuleks erinevate aruteluvormide leidmisse rahvast tarkuse ammutamiseks.

Konverentsi kolmanda ettekande teemal „Religioon sekulaarses koolis: Euroopa riikide lahendused“ pidas Tartu ülikooli religioonipedagoogika kaasprofessor Olga Schihalejev. Ta märkis, et erinevate Euroopa riikide ühiseks püüdluseks on leida viis, kuidas toetada pluralistlikus ühiskonnas noori inimesi, et edendada eneseväärikust, kultuuris osalemist, vastastikust mõistmist ja rahumeelset koostoimimist. Usu(ndi)õpetus ei ole alati selleks platvormiks, millelt hariduses soovitu poole liigutakse, aga religioosne kirjaoskus siiski kuulub iga riigi haridusprogrammi. 

Liina Raudvassar