Usu, lootuse ja armastusega

Märtsis koroonapiirangute tõttu pidamata jäänud taasilmunud Eesti Kiriku 30. sünnipäeva pidu on lõpuks käega katsuda. Tänujumalateenistus Tartu Jaani kirikus on juba kahe päeva pärast, konverents siiski jääb ära. Saab taas koos olla ja Jumalat tänada ning paluda jätkuvat armastust, usku ja lootust, mida toimetus on püüdnud kolmekümne aasta jooksul lugejatele jagada. Ütleb pühakirigi, et kõik muu on tühine, aga armastus ei hääbu kunagi.

Kohtume praegu lugejatega harva silmast silma. Pastoraadis piiblikooli loengutel käies küsib nii mõnigi, et kuidas läheb. Olen ikka vastanud, et kirikulehel läheb hästi. Muidugi on majanduslikud raskused, aga toimetusepere on üksmeelne, hoolib üksteisest ja igast lugejast ning arvan, et see ongi oluline. Loomulikult on toimetus tänulik iga uue lugeja üle ja rõõmustab, kui leht kõnetab inimesi ka väljastpoolt kirikut. 

Aja jooksul on kirikulehele jagatud õpetussõnu, et ta võiks olla kollasem, rohelisem või veel midagi muud. Igas õpetussõnas on oma iva, tulgu see siis kristlaselt või mitte ja toimetus on tähelepanekute eest tänulik. Alati on kasvuruumi, aeg loob uusi võimalusi muutuda ja areneda. Kui mõtlen Eesti Kirikus töötatud peaaegu veerand sajandile, siis tõden, et muutused toi­muvad kogu aeg, kuigi igapäevaelus ei tarvitse seda tähele pan­na. Aga põhimõte – armastada oma lugejaid – on olnud ja jäänud.

Kasvatusteadlane Inger Kraav on rõhutanud, et kui jaksad armastada, siis õnnestub kasvatada lapsest tubli inimene. Kolmekümneaastane Eesti Kirik on ühte-teist kogenud, vastutusvõimeline ja jätkuvalt õpihimuline.

Rita Puidet