Usu läbi üles Jeruusalemma

Aga võttes endaga need kaksteist, ütles Jeesus neile: «Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.» Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla. Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda. Ja ta hüüdis: «Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: «Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jee­sus temalt: «Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?» Tema aga ütles: «Issand, et ma jälle näeksin!» Ja Jeesus ütles talle: «Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!» Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.

Lk 18:31–43

Selle nädala paastueelne pühapäev, mis ladinakeelses kirikutraditsioonis kannab nimetust Quinquagesima, osutab paastuaja teekonna lõpul umbes 50 päeva pärast eelseisvale Kristuse kannatamise ja ülestõusmise pühitsemisele. Seepärast algab käesoleva pühapäeva kirjakoht Jeesuse sõnadega oma jüngritele, milles ta oma kannatamisele Jeruusalemmas ette viitab.
Teekond üles Jeruusalemma läheb läbi Jeeriko linna. Nii on see ka tänapäeval, kui Jordani läänekallast mööda põhja poolt tulles püha linn reisisihiks võtta. Ja ülesminek toimub seda teed pidi tõesti, sest kolmekümne kilomeetri vältel jõutakse 200 meetri pealt allpool merepinda 800 meetri kõrgusele Juuda mäestikus.
Just Jeerikos kohtub Jeesus pimeda kerjusega, kes tema abi ning nägemise taastumise järele hüüab ja palub. Ning selle osaliseks ta ka saab.
Me ei tea täpselt, millised olid selle pimeda inimese eelteadmised ja milles sisaldus tema usk. Gregorius Suur, tuntumaid vanaaja kirikuisasid, võrdleb pattulangemise järgset inimkonda selle pimedaga. Võib-olla seetõttu, et inimestes on küll säilinud püüdlus ja igatsus parema või jumaliku järele, kuid puudub orienteerumine, teadlikkus ja nägemine Jumala suhtes ja suunas.
Igal juhul sümboliseerib Jeesuse ligitulek pimeda jaoks lootust, võimaluse avanemist tema seisundi muutumiseks. Ning ta hüüab usus, kuigi ehk ebateadlikus usus, oma soovi välja. Juba teadlikus usus on see soov hilisemas kiriku pärimuses leidnud kajastust näiteks jumalateenistuste Kyrie-osas (Issand, halasta …) või idakiriku Jeesus-palves.
Pimeda usk sai Jeesuselt positiivse vastuse tervenemisena, nägemise taastumisena. Tervenemine ja pääste on kreeka keeles samast tüvest tuletatud sõnad. Nii viitab see tervendamine, nagu teisedki tervendamislood, mis on sündinud tänu Jeesusele, millelegi enamale.
Oma algaval paastuaja teekonnal üles Jeruusalemma saame meie juba teadlikus usus hüüda: «Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Ühtlasi saame järele kaaluda ja järeldusele jõuda, mida me tahaksime, et Jeesus meile teeks. Selline analüüs ja meditatsioon peaks ju tegelikult olema kristlase elu igapäevane teema.
Enese läbikatsumine ja usus Jumala appihüüdmine Kristuses on kristlaseks olemise keskne joon, mis annab sisu ja vajaliku korrektuuri mitte ainult iga üksiku kristlase, vaid kogu Kiriku elule ja tegevusele. Nii misjonile kui hoolekandele, isiklikele ja ühiskondlikele suhetele kui ka teoloogiale. Usu aastal seega igati paslik tegevus.
Et meiegi võiksime olla usu läbi päästetud ja jõuda üles Jeruusalemma ning Kristuse kannatuse läbi tema ülestõusmisest osa saada.

 

 

 

 

Tauno Teder,
Pärnu praostkonna vikaarõpetaja