Usu ja uskmatuse eri vormidest ja sisust

Inimese usklikkust (ja uskmatust) on alati olnud raske mõõta ja
hinnata. Tänapäeval kergendavad olukorda sotsioloogilised küsitlused,
kus inimene saab end ja oma usklikkust ise liigitada. Võib-olla pole
tegemist millegi ebatavalise ega seniolematuga, kuid just sellised
küsitlused aitavad visandada selgemat pilti sellest, kuivõrd erinevaid
uskumise ja mitteuskumise vorme ja viise tänapäeval leidub.

Viimastel kümnenditel on läänemaailmas täheldatud «kirikuta kristlaste»
hulga kasvu ehk selliste inimeste arvu kasvu, kes peavad end küll
usklikeks, kuid ei käi regulaarselt või üldse mitte kirikus. Kuid
lisaks kirikuskäivale ja kirikus mittekäivale kristlasele on usklikkuse
vorme tänapäeval veel teisigi.Inimese usklikkust (ja uskmatust) on alati olnud raske mõõta ja
hinnata. Tänapäeval kergendavad olukorda sotsioloogilised küsitlused,
kus inimene saab end ja oma usklikkust ise liigitada. Võib-olla pole
tegemist millegi ebatavalise ega seniolematuga, kuid just sellised
küsitlused aitavad visandada selgemat pilti sellest, kuivõrd erinevaid
uskumise ja mitteuskumise vorme ja viise tänapäeval leidub.
Viimastel kümnenditel on läänemaailmas täheldatud «kirikuta kristlaste»
hulga kasvu ehk selliste inimeste arvu kasvu, kes peavad end küll
usklikeks, kuid ei käi regulaarselt või üldse mitte kirikus. Kuid
lisaks kirikuskäivale ja kirikus mittekäivale kristlasele on usklikkuse
vorme tänapäeval veel teisigi.
Näiteks 1999/2000. aasta Euroopa väärtuste uuringu (European Values
Study) küsimustikule vastanud islandlastest umbes 95% kuulus kirikusse,
kuid kirikus käis regulaarselt vaid 12%. Seega umbes neli viiendikku
vastanud islandlastest liigitusid kirikus mittekäivateks või kirikus
harva käivateks kristlasteks. Et nii kirikuliikmete kui ka kirikus
regulaarselt käivate inimeste arv oli oluliselt erinev end usklikuks
inimeseks pidavate inimeste arvust (74%), siis järelikult pidi
küsitlusele vastanute seas olema vähemalt 15% selliseid islandlastest
kirikuliikmeid, kes ei pea end üldse usklikuks (!). Paistab, et
kirikuta kristlasi Islandis õieti ei olegi, küll aga on arvestataval
hulgal usuta kirikuliikmeid!
Et vastanud islandlaste hulgas oli Jumalasse uskujaid kokku 85%, siis
järelikult pidi kusagil vahepeal olema ka selliste islandlaste grupp,
kes ei pea end usklikuks, kuid samas usub Jumalat. Kirikuliikmete suurt
suhtarvu arvestades peaksid ka end mitteusklikeks pidavad kirikuliikmed
jagunema Jumalasse uskujateks ja Jumalat mitteuskuvateks.
Usumõõtme tegi veelgi keerulisemaks usk reinkarnatsiooni. 41%
küsitlusele vastanud islandlastest uskus, et nad sünnivad sellesse
maailma tagasi, mistõttu lihtne matemaatiline arvutus osutab, et
vähemalt kolmandik kirikuliikmetest pidi pooldama sellist
mittekristlikku õpetust. Usklikkust ja uskmatust esineb tänapäeva
Islandil seega väga erinevates vormides ja väga erineva sisuga.
Üldplaanis napib aga nii neid, kelle usk on seotud kirikus käimise ja
kirikliku õpetusega, kui ka neid, kes kiriku või usuga üldse mingit
kokkupuudet ei oma. Nende kahe äärmuse vahepeal on aga võimalikud
erinevad variandid, mille puhul kiriklik kuuluvus ei ütle õieti midagi
inimese usu ja inimese usk kirikus käimise kohta.
Kui Islandis esineb uskmatust olulisel määral kiriku liikmeskonna sees,
siis toonaste Eesti andmete kohaselt esineb meil olulisel määral
usklikkust väljaspool kirikut. Toona kuulus meil kristlikku kirikusse
umbes iga neljas (25% vastanutest), seejuures end usklikuks pidajate
(41%) ja Jumalasse uskujate hulk (51,4%) oli oluliselt suurem
kirikuliikmete arvust.