Ustavad pälvivad elupärja

Aga sündis, kui Jeesus seisis Genneesareti järve ääres ja rahvas tema juurde tungles Jumala sõna kuulama, et ta nägi kaht paati järve ääres seisvat. Aga kalurid olid neist välja läinud ja loputasid võrke. Astunud paati, mis oli Siimona oma, palus Jeesus teda natuke maad rannast eemale sõuda. Ning ta istus ja õpetas rahvahulki paadist.
Lk 5:1–3

Jeesus kutsub oma esimesed jüngrid, kelleks olid kalamehed Siimon Peetrus ja ta kaaslased Jaakobus ja Johannes. Jeesus kõneleb ja õpetab rahvast Genneesareti järve kaldal. Evangelist kirjutab, et rahvas lausa tungis tema juurde. Jeesusel oli rahvale midagi öelda, kuid sellest tähtsamaks peab evangeelium meile kõnelda mehest, kes talle appi tuli ja oma paadi kantsliks laenas. See paat kuulus Siimonale, kes koos kaaslastega hommikutunnil järvelt kalaretkelt naastes võrke loputas. Siimon Peetrus oli lahke mees, sest ta ei põlanud oma paati anda Jeesusele rõõmusõnumi kuulutamiseks. Küllap ka rahvas märkas, kuidas Siimon Peetrus Jeesusega ühes paadis oli ja kaldast kaugemale sõudis.
Siimon oli kurb, sest kogu öö olid nad järvel tulutult kala püüdnud ja tühjade võrkudega naasnud. Kas Siimon suutis tähele panna, mida Jeesus rahvale kõneles? Jeesus aga pöördub viimaks Siimona poole ja kõneleb neile kalameeste kombel. «Sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks.» «Õpetaja, me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud! Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette.» Usaldus oma õpetaja sõnade vastu toob Siimonale ja ta kaaslastele tohutu suure kalasaagi. See kalaõnn aga keerab nende eluraamatus uue lehekülje.
Nad tunnevad Jeesuses ära oma Issanda ja see toob südamesse hirmu. Nad mõistavad, et tema eest ei ole midagi võimalik varjata ja kõik on talle tuttav. Siimona esmane reaktsioon on, et pigem mingu Jeesus ära, kui ta kõike räpast ja halba nende juures taluma peab. Siinkohal võiks öelda, et Siimon Peetrus ei tea, mida ta Jeesuselt palub. Õnneks ei täida Jeesus Siimona palvet, vaid annab talle uue, suurema ja ka raskema ülesande. Jeesus ütleb Siimonale: «Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!»
Kas sa oled nutnud õnnepisaraid? Spordivõistluste autasustamisel oleme näinud, kuidas sportlaste silmad on märjad. Võib-olla sellest, et inimese hinges paistab võit suurem, kui on olnud omaenese töö ja pingutus selle saavutamiseks. Kuid neid pisaraid on nähtud ka patuse inimese silmis, kes on Jumalalt oma patud andeks saanud. Apostel Paulus kirjutab, et spordivõistlustel võidujooksjad pingutavad kaduva auhinna nimel, aga meie selleks, et saavutada kadumatu auhind (1Kr 9:25). Selle elu jooksul oleme me veel teelised. Kuid oluline on silmas pidada seda, mis ootab meid ees. Jeesus ütleb, et ole ustav surmani, siis ma annan sulle elupärja.
Siimon Peetrus koos kaaslastega järgnes Jee­susele, jättes võrgud ja paadi Genneesareti järve kaldale. Sellele järgnes veel üheksa jüngri kutsumine ja kõik need olid erinevad mehed, igaüks oma looga. Jeesus ütles: mitte teie ei ole mind valinud, vaid mina olen teid valinud. Jeesus nägi nendes jüngrites apostleid, kes annavad tunnistust temast, kui ta on lahkunud oma Isa juurde taevasse.
Siimon Peetrust teatakse kui väga keevaverelist ja sageli tormakat meest. Ta kuulutab Jumala sõna ja kalade asemel püüab maailmast Jumala riiki inimesi. I nelipühapäeval pärast tema jutlust ristitakse 3000 inimest. Peetrusest sai I Rooma piiskop. Tema märtrisurmast on teada, et ta löödi risti pea alaspidi, sest ta oli öelnud, et pole väärt surema ristil nii nagu Jeesus.
Jumal on armuline ja ta ei lükka oma patu pärast kohkunud inimest endast eemale ega jäta teda maha. Jeesus on Õnnistegija, kes on tulnud otsima ja päästma, mis on kadunud (Lk 19:10). Ta otsib ka meid läbi elumurede ja -rõõmude. Inimene, kellel on küsimusi, vajab sõpra või lähedast, kes oskab seletada Jumala tegu. Käin iga kuu vanadekodus jumalateenistust pidamas. Seal on erinevad inimesed, on ka neid, kes ütlevad, et ei ole usklik, aga igavusest tulevad vaatama. Huvitav on see, et just nendest vaatajatest on tekkinud vanadekodus jumalateenistusel käijate tuumik. Kindlasti ei oleks nad kodus elades kirikusse tulnud. Nõnda on igal halval asjal hea pool ja kindlasti on headel asjadel ka halb pool. Mõnikord võib kaotus osutuda võiduks. Jeesuse rist paistab ühelt poolt kaotusena, aga teiselt poolt võiduna. Apostel Paulus ütleb, et sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.
Meie töö ei kanna vilja ilma Jumala õnnistuseta. Seda näeme ka tänasest evangeeliumist ja kui me oleme hea saagi saanud, siis tänage selle eest Jumalat.
Aamen.

 

 

 

 

Üllar Salumets,
Urvaste koguduse õpetaja