Ustava sulasena kiriku teenistuses

2. septembril tähistab Valga koguduse õpetaja Peep Audova 60. sünnipäeva.
Eesti Kiriku toimetus pöördus minu poole palvega kirjutada oma mälestustele toetudes pastor Peep Audovast tema 60. sünnipäeva puhul. Olin meeldivalt üllatunud ja otsustasin palvele vastata, kuna tunnen Peep Audova vanemate vastu suurt tänumeelt.
Minu kaugemad mälestused ulatuvad 75 aasta taha ning on seotud pastori emaga – elasime temaga aastail 1928–1930 ühes pansionis. Meenub üks hommik Võru Õpetajate Seminaris, mil meile teatati, et ajalooõpetaja preili Tiia Martinsonist on saanud proua Tiia Audova. Mina olin tollal selle Johannes Käisi juhitava pedagoogiliste uuenduste kooli harjutuskooli (algkool) õpilane. Kool suleti hiljem riigijuhtide naaklemistel ja meid – nii õpilasi kui ka õpetajaid – hajutati mööda ilma laiali.
Õpetaja Tiia Audovast on jäänud armsad mälestused – tema rahulikkus ja heatahtlikkus, õiglustunne laste hindamisel ja oma aine põhjalik tundmine ning oskus küllalt raske õppeaine arusaadavaks teha.
Juubilari isa Jaan Audova oli aga luterliku kiriku auväärt pastor ja esindaja. Peale praktilise kogudusetöö täiendas ta oma akadeemilisi teadmisi uuemaid teoloogilisi raamatuid lugedes. Jaan Audova oli sügava õiglustundega patrioot. Ka meie kiriku rasketel tegutsemisaastail ei heitnud ta meelt, vaid jäi oma südametunnistusele ja õpetajana antud tõotusele kindlaks.
Niisugusel ajaloolis-kristlikul ja patriootilisel pinnal kasvasid ka nende lapsed, teiste hulgas isa ameti jätkaja Peep Audova. Mäletan teda 1977. aastast, mil ta Valka tuli, olles enne teeninud teisi kogudusi, viimasena õpetaja Johannes Silla kogudust Räpinas ja teisele poole piiri jäävat Petseri luterlikku kogudust. Tundus, et Valga kogudus oli talle siiski südamelähedasem. Seal töötas ta algul isa abilise ja hiljem juba seadusliku pastorina. Kogudus võttis ta omaks ja tema omakorda koguduse huvitava kiriku ja ainulaadse oreliga.
Minu isiklikud kontaktid Peep Audovaga jäävad aega, mil praostiks sain ja tema tollase korra järgi abipraostiks valisin. Enda arvates ei vaadanud ma oma abilistele kunagi ülalt alla, vaid olin nendega võrdne ühiste kohustuste täitja. Minu emerituuri siirdudes jäi Peep Audova endiselt praosti kohusetäitjaks, laskmata end teadmata põhjusel ja hoolimata teiste soovist, praostiks valida.
Õpetajaametis on Peep Audova teadlik olnud koguduse ainelisest olukorrast – tehtud on suuremaid ja väiksemaid remonte ning nii koguduse siseelus kui majandusasjades on valitsenud kord. Tänu sellele pole Valga kogudus sattunud nii suurtesse raskustesse kui mõni teine kogudus.
Lisaks õpetajaametile on Peep Audova olnud kirikuvalitsuse assessor ja Usuteaduse Instituudi õppejõud. Assessoriks valiti ta ühel Kirikukogu koosolekul, millelt ta ise kehva tervise tõttu puudus. Olin tema kandidatuuri suur toetaja ning see jäi korduvalt püsima edaspidigi. Üldrahvalikult populaarse inimesena valiti Peep Audova ka linnavolikokku.
Koos abikaasaga on nad perele rajanud suure ilu- ja viljaaiaga kodu. Ütleb ju Jeesuski: «Minu Isa on viinamäe aednik».
Peep Audova on meie kirikupõllul viljakalt töötanud 37 aastat, sellest 26 Valgas. Kuuekümnes sünnipäev on tänumeeles tagasi vaatamise verstapost nii temale endale, abikaasale ja lastele kui ka kõigile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudustele. Tema tööpanus puudutab ju neid kõiki. Kõik see on aga toimunud auväärse kõigeväelise Jumala kaitse ja õnnistuse all. Olgem selle eest tänulikud!
Ea poolest Sulle isaks sobides soovin, et Jumal Sulle tervist ja jätkuvat õnnistust annaks, et veel aastakümneid oma tööd jätkata suudaksid!
Valter Vaasa,