Uskuda või mitte uskuda?

Oleme kirikuaasta pühade kõrgpunktis. Seljataha on jäänud suur ehk kannatuste nädal meie kristliku usu kesksemate sündmuste – armulaua seadmise, Kristuse surma ja ülestõusmise – meenutamisega. Veel järgnevatel päevadel tuletame meelde Kristuse ilmumist oma jüngritele, nende kinnitamist ja julgustamist ning ettevalmistamist teele, mis neil ees seisis. Seda, mida nad läbi elasid, saatsid küsimused: uskuda või mitte uskuda kõike seda, mida nad kogesid ja nägid. Ja nii on see jäänud ju tegelikult tänapäevani. Kristuse kirik üle maailma tähistab ülestõusmispühi suure ülevuse ja rõõmuga, kuid väga paljude meie kaasmaalaste, aga ka kiriku liikmete jaoks jääb see arusaamatuks. Raske on võtta seisukohta, kas uskuda Kristuse ülestõusmisesse või mitte.
Rembrandt, barokiajastu Hollandi kunstnik, on maalinud sarnase olukorra väga kaasahaaravalt ja talle omase peene psühholoogilise sügavusega oma maalile „Jeesus ja Emmause jüngrid“ (1648, Louvre, Pariis). See piiblilugu on meile kõigile tuttav. Rembrandt on kujutanud oma maalil laua ümber kogunenud nelja inimest. Kesksel kohal, kõrge kaarega pimedas lihtsas nišis istub soojas valguskumas Emmause võõras ehk Kristus ja tema mõlemal käel on üks jüngritest. Neljas isik on noormees – võõrustaja, kes ulatab oma külalistele kandiku toiduga. Tema näost on aga näha, et olukord jääb talle arusaamatuks. Ta soovib pakkuda lauasolijatele kehakinnitust, kuid keegi ei tee temast välja, sest ruumis toimub midagi hoopis olulisemat.
Jüngrid on nähtust ehmunud ja kahevahel. Vasakpoole neist on tõstnud oma parema käe, otsekui sooviks ennast varjata, ja parempoolne tahaks justkui kohe püsti tõusta. See on hetk, kui nad tunnevad leivamurdmisest ära oma Issanda. Sekundite jooksul lendavad nende mõtetest läbi hetked õpetajaga koos käidud teest. Kuuldud sõnum tema ülestõusmisest seguneb nende meenutuste taustal isikliku kogemusega, taaskohtumisega oma Issandaga. See kohtumine hajutab kahtlused ja äratab jälle usule. Seda maali tähelepanelikult silmitsedes võib aga märgata, et Kristus ei vaata oma jüngrite poole, vaid hoopis kahe õpilase vahelt läbi nende poole, kes on jäänud maali ette seisma. Samal ajal pakub ta vaatajatele murtud tüki leiba: võta ja söö.
See maal on suure meistri aegumatu töö, mis sajanditest sajanditesse kuulutab sõnatul kombel vaatajatele evangeeliumi Kristuse ülestõusmisest ja sellest uuendavast väest, mille mõistmiseks ja tajumiseks tuleb pakutu Kristuse käest vastu võtta: võta ja söö!, nagu ütleb ülestõusnud Issand sellel maalil. Kas võtta vastu, mida ülestõusnud Kristus pakub?
Ei pea seda tegema, kuid siira südamega Kristuse ulatatud anni vastuvõtmine avab tee usule, liidab meid Ülestõusnu tunnistajatega ja loob isikliku suhte temaga, kes ilmutab ennast meile ja annab meie ellu ikka ja jälle neid hetki, kus kogeme, et ta on tõeline vägi, kes muudab elu uueks. Surm, patt ja kannatused on meie elu argipäev, me ei pääse ühestki neist katsumustest, kuid Kristuses mõistame kõige vahetumalt, et need on võidetud. Teame, et Issand on meiega ka siis, kui ületame surma lävepaku, astudes igavesse ellu. See usk annab elule uue ja helge mõõtme, sest suudame vaadata kaugemale kui vaid see, mida siin silmaga näeme, ja see tõstab meid otsekui välja kaduvusele allutatud maisest aegruumist.
See rõõmusõnum ja isiklik veendumus julgustab meid kristlastena jagama evangeeliumi igapäevaelus nii sõna kui ka tegudega, nende andide ja oskustega, mida Issand meile ise on kinkinud. Kui see on Issanda tahtmine, siis võime loota temasse uskujate kasvule ning kahtlejate, ka kõrvalseisjate ja ükskõiksete vähenemisele meie maal ka meie kirikus. Nõnda siis julgegem uskuda ja usaldada ülestõusnud Issandat oma elus. Võtkem vastu tema pakutud and. Saame seda teha kõige vahetumalt sakramentide, ristimise ja armulaua kaudu. Kui nõnda toimime, siis ei jäta me kasutamata ega loobu elamast Jeesuses antud uut elu. Vastasel korral me küll räägiksime elust, kuid ise õigupoolest seda ei elagi.
Õnnistatud ülestõusmispühade järgset aega kõigile!

 

 

 

 

Katrin-Helena Melder,
assessor