Usk Jumala armu teeb terveks

Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist, sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli]. Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat.
(Jh 5:1–5)

Me elame imelikke aegasid. Kui vaatame ümber, näeme, et meid ümbritseb palju nõidust, ebajumalakummardamist ja inimese sisemise jõu ülistamist. Osalt võime seda pidada kiriku tegematajätmiste süüks. Või siis õigemini kiriku piiratud tegevuse süüks ühe teatud ajaloo­etapi ajal. Hetkel, mil riik otsustas, et ei kontrolli enam inimeste usuelu, oli kirik kahjuks liiga nõrk selleks, et inimesi siduda. Tagajärjeks on see, et inimesed otsivad (ja leiavad) ise tee, mida mööda minna. Kahjuks on see tee, mille nad leiavad, sageli küsitava väärtusega. Samas võime märgata, et tegu on ülemaailmse suundumusega. Kogu õhtumaine kristlik kultuur on praegu muutumas. Sellest on kahju.
Nõidus, astroloogia jms ning miks mitte ka ateism on vaid pisike osa sellest valikust, millega inimesed oma vaimulikku tühimikku üritavad täita.
Kui võtame Piibli ja seda uurime, näeme, et tegu on asjadega, mis liigituvad patu alla. Patu palk on surm, see tähendab, et nendest asjadest peaks end eemale hoidma. Nii võiks selle jutluse siin ja praegu lõpetada. Aga …
Selles minu loetelus on üks asi, mida ei saa nii lihtsalt patuks lugeda. See on inimese sisemise jõu otsimine. Võib-olla oleks siin juba õigem seda nimetada usuks iseendasse.
Miks on see midagi sellist, mis ei ole lihtsalt patuks nimetatav? Sellepärast, et me näeme ka Uues Testamendis jätkuvalt sama idee kasutamist, võime selle kokku võtta lausesse „Sinu usk on sind aidanud“. Seda mõtet esineb nii sageli, et selle abil on juba võimalik kristlusega mitte mingil kombel ühenduses olevatele õpetustele tekitada kristlikku varjundit. On ka kristlikke liikumisi, mis on sellesse lausesse nii sügavalt kinni jäänud, et sageli on Jumala arm kui kõige selle vundament unustusse jäänud. Näiteks kõlbavad eriti hästi need protsessid, mis ajendasid 500 aastat tagasi Martin Lutherit naelutama oma teesid Wittenbergi kiriku uksele kõigile lugemiseks.
Me võime Betsata tiigi juures juhtunut võtta kui just sellisel eneseusul põhineva usu väljendust. Saame väita, et tegu on tõsise usuga, kui imeteod sünnivad. Tõsi küll, vaid sellele, kes oli õigel hetkel õiges kohas. Kes käitus õigesti ehk siis pääses vette piisavalt kiiresti. Sama kehtib ka mitmesuguste meditatsioonitehnikate kohta. Kindlasti on neid, kes saavutavad tulemuse oma tõsise töö hinnaga. Aga tavaliselt on tegu mitmete asjade kokkusattumisega, sageli juba enesepetmisega.
Me saame väita, et tegu on Jumala poolt heaks kiidetud tegevusega. „Aga see on ju Jumala saadetud ingel, kes seda vett segab …“ Nii ka paljud küsitava väärtusega õpetused üritavad oma õpetusele tuge otsida lausetest, kus kasutatakse ohtralt sõnu „Jumal“ ja „inglid“. Selle väite kohal tuleb minule alati meelde see, et sepavasar on eriti hea abivahend, kui on vaja liha soolata või kapsast hapendada. See on nimelt eriti hea raskus kaane peal ja peab kapsad või liha kenasti soolvee all. Igaüks teist teab, et sepavasara õige kasutuskoht on tõenäoliselt kusagil mujal. Nii ka siin ei ole see ingel tööriist vee segamiseks. Ta on Jumala armu väljendus.
Ja Jumala arm on see, mis meid võib tervendada. Tõsi küll, selleks on tõenäoliselt vaja ka meie äratundmist oma vajadustest. Parafraseerides „Väikest katekismust“: Jumal küll teab, mida me vajame. Me palume asju Jumalalt selleks, et näidata talle, et ka me ise seda teame.
Kuigi jah. Tänases kirjakohas terveks saanud haige ei väljendanud otseselt soovi terveneda. Ta vaid selgitas Jeesusele, miks tema tervenemine ei õnnestu. Samas see, et ta teadis, mis oli valesti, oli selge märk sellest, et tegu oli probleemiga, millele on lahendust otsitud. Strateegia oli juba välja töötatud ja kogu projekt oli jäänut toppama ressursside puudumisse. „Kui vaid oleks keegi, kes mind tiiki aitaks.“ Tõsi küll, terveks saamiseks ei olnud vaja seda aitajat, õieti polnud tarvis ka seda tiiki. Terveks saamiseks oli vaja Jumala armu.
Ehk siis meil peab olema usk. Mitte usk endasse, vaid usk Jumalasse. Usk sellesse, et ka meie oleme Jumala armu all. Ja see teeb meid terveks.
On küll üks asi, mida meil tuleb teha, ja see on asi, mida keegi teine ei saa meie eest teha. See on hästi kokku võetud käesoleva nädala kirjakohas: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!“ (Jh 5:14)

 

 

 

 

Urmo Saks,
reservõpetaja