Usaldus kehtib ka tulevikus

Kogu eelnenud nädal on kulunud selleks, et valmistada end ette saabuvateks jõuludeks. Mitte ettevalmistustele, kuigi ka selleks, vaid just enese häälestamisele, mõtete kogumisele, sisemise rahu otsimisele. Kogen, et selliseid jõule ei ole mul varem olnud. Olgugi jõulud igal aastal ühel ajal, on nad ometi mingil moel erinevad, kuigi nende sisu muutumatu. «Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse eluhinguse: nõnda sai inimene elavaks hingeks» (1Ms 2:7), ütleb pühakiri. Seesama hing, see usk, lootus ja armastus, mille Jumal meisse pani, mõjutab meie mõtteid pühadeks valmistumisel ja kogu meie ajalikku elu.
Rakvere kirikupäevadel «Usk varna?» toimunud tulevikukonverentsil kõnelesid teoloogid Tarmo Kulmar ja Heikki Silvet varasematest maailmalõpu ettekuulutustest, esimene maiade, teine adventistide ootusest ja nn suurest pettumuse päevast 128 aastat tagasi. Meile on ju lubatud, et Issand ise tuleb sõjahüüu, peaingli hääle ja Jumala pasuna saatel alla taevast (1Ts 4:16) ning seda on nii usutud, oodatud kui ka kardetud. Võimalusi Sõna tõlgendada on tohutult, teoloogia on seda sajandeid teinud ja ise selle käigus muutunud. Aga usk ja usaldus ei muutu, oli Silveti ettekande tuum.
Ühes vabariigi aastapäeva kõnes ütles president Lennart Meri: «Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali.» Need on meie igapäevased palved, mis usaldust toidavad ja elus hoiavad. Paljudele toob saabuv pühadeaeg rõõmu, oodatud kohtumisi, aga kindlasti on omajagu neid, keda vaevab mure ja kurbus. Ärgem seepärast unustagem üksteist julgustamast. Seesama sündiv lapsuke, meie lootus, on palunud oma Isa: «Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest» (Jh 17:15). Olge hoitud!
Rita Puidet