Usaldus Jumala vastu on meie kindlus

1Kn 17:1,8–16

Tänaseks pühapäevaks antud kirjakoht Vanas Testamendis räägib prohvet Eelijast ja Sareptas elavast lesknaisest, kes võis kogeda erilist Jumala hoolitsust keset raskeid aegu. Selles loos võime näha inimlikult vastuolusid. Paljud inimesed, kes loevad pühakirja, võivad sealt leida esmapilgul väga mitmeid arusaamatuid ja kohati ebapraktilisi nõuandeid. Piiblis öeldakse, et Jumalale tuleb anda elus esimene koht, kuid kui tegelikku elu vaatame, siis on see sageli vastuolus Piiblis öelduga. Inimene tahab ise olla kõige keskmes ning võiks isegi öelda, et arvab, et maailm keerleb ümber tema. 

Üks selliseid esmapilgul paradoksaalseid kirjakohti on ka Jeesuse lause Mt 6:25: „Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas?“ Lihtne on öelda „Ära muretse!“. Muretsemata elamine on ilmselt iga inimese soov ja igatsus, kuid elades igapäevast elu reaalsuses, kus tuleb hakkama saada elukallidusega, ootamatute eluolukordadega ja tagasilöökidega, näib see võimatu. Tänane heitlik aegki hoiab inimesi tuleviku osas hirmul ning sellest tulenevad elumured tekitavad omakorda lisapingeid. Tahes-tahtmata rõhuvad inimest sellised mured. 

Kui jälgida viimase aja elu laiemalt ja igapäevaseid sündmusi, siis tuleks inimestele pigem kuulutada vastupidist: muretsege ja olge hirmul! Meie vara, meie elud ja kõik muu, mis meil on, see kõik on habras ja ebakindel. Inimene ei suuda ise pidurdada muretsemist ja kanda lõputult murekoormat, kui tal ei ole usaldust Jumalasse. Kes ei usalda ega teeni Jumalat, selle elu lahutamatuks osaks on hingevaev. See omakorda ei tähenda, et need, kes usaldavad Jumalat, on alati säästetud hädadest, küll aga on neil eriline aare – hingerahu. Mure röövib hingerahu, Jumal annab hingerahu.

Mida on Jeesus mõelnud, öeldes „Ärge olge mures oma elu pärast!“. Jeesus sidus kõik oma kõned alati Jumalaga, öeldes, et see lause kehtib nende inimeste kohta, kes usaldavad Jumalat. Selle lausega teeb Jeesus usalduse mõiste Jumalasse igapäevases elus selgemaks. Jeesus õpetab: „Ärge olge mures oma elu pärast!“ Ta ise oli keset elutorme, vaenu ja kohtumõistmist, kuid ometi väga rahulik. Oma kannatustes ja surmas sai Jeesus jõudu Jumalalt, oma Isalt. Kui jüngrid ta maha jätsid, usaldas ta enese Jumala hoole alla. Oma viimasel hingetõmbel ütles ta: „Isa, sinu kätte annan ma oma vaimu!“(Lk 23:46), tema ülestõusmine ja tema kirik on õigustanud seda usaldust. Kas mõistame, mida Jeesus meile oma eluga tahab ütelda? Kuigi kannatused, mured, õnnetused ja elukatsumused võivad meid tabada igal ajal, võime siiski kõik need rahulikult vastu võtta, kui usaldame Jumalat. 

Meie kindlus siin elus ei seisne mitte meie rikkuses, vägevuses ja tähtsuses, vaid usalduses Jumala vastu. Kui usaldame ainult maiseid hüvesid ja ehitame neile oma elu, siis on mure meie alatine vaevaja ja kaasteeline. Kristliku kiriku ülesanne on siinkohal juhatada inimene Jumala juurde, keda usaldades oleme võimelised oma muresid valitsema.

Ristirahva kohus on ikka ja jälle enesele meel­de tuletada seda alust ja nurgakivi, millele on rajatud meie vaimne, füüsiline, sisemine ja vä­li­ne elu, ning mõelda sellele, kust on tulnud meie maine vara ja kelle õnnistuse läbi on meil rikkalik igapäevane leib laual. Oleme eesti rah­vana paljude rahvaste kõrval väga õnnistatud ning sellepärast on õige alati tänu anda Jumalale. Issanda arm ja heldus on käinud teenimatult meie rahvaga kaasas, andes jõudu võita ära kat­su­mused ja raskused. Issand on andnud igale inimesele omad talendid, milliseid inimene peab kasutama oma elu korraldamiseks. On tõsi, et meie võimetel ja annetel on siin elus omad piirid, kuid seejuures on oluline teada, et kõik, mis on väljaspool meie võimeid, tuleb usaldada Jumala hoolde. 

Kui Jeesus ütleb: „Ärge olge mures oma elu pärast!“, siis ta ei paku meile lihtsat elu. Ta teadis, et elu on keeruline. Jeesus kinnitab oma ütlusega, et Jumala abi, arm ja heldus on kõikjal ja alati nende inimestega, kes teda usaldavad. Sellepärast ärge muretsege, mida süüa ja millega oma ihu katta! Kõike seda on Jumal teile andnud ka kõige raskematel aegadel ja annab ka edaspidi. Kui see on ka sinu kogemus ja usk, siis anna Jumalale kõige selle eest tänu ja laula talle oma südames kiituslaule. Selleks, et seista ka edaspidi kaitstuna elutormide ja tuulte vastu, julgustan iga inimest kosutama oma hinge Elava Sõnaga ning laskma igal võimalusel armulauaosaduse kaudu Jumalal end riietada aukuuega, milleks on Kristuse ihu ja veri. Ainult nii saab tõeks meie juures Issanda sõna „Ärge olge mures oma elu pärast!“. Aamen.

 

 

 

 

Kristo Hüdsi,

Haapsalu koguduse abiõpetaja