Urmo Saks endast

Ma defineerin end ärakaranud saarlase pojana. Üsna tihedad «juurikad» on vanaema kaudu Kihelkonna kandis. Mingil kombel saab öelda, et olen põlvnemise poolest vandiraiuja. Vandiraiujate ala jääb Kihelkonnast põhja poole – see on Tagamõisa poolsaare ja Veere kant.
Üles olen kasvanud Pärnu lähedal – kah mereäärne linn. Kunagi oli jutuks, et Vändra võiks olla see koht, kus teenida. Aga kui mõtlema hakkasin, et meri jääb ikka tervelt 30 km kaugusele, siis jäi mõte katki. Marko Matvere on öelnud midagi analoogset, et sa ei pea teda kogu aeg nägema, ta peal kogu aeg loksuma, ta ääres pidevalt käima. Aga teadmine, et ta on vajadusel olemas, teeb elu elamisväärseks. Tähtis on aeg-ajalt oma avarusemats kätte saada.
Elan Pöide pastoraadis, aga praegu häirib mind see paik, kus elan. Mitte hoone, vaid ümbrus. Seal kandis ei ole männimetsa, on rapik, ja naabermaja paistab – see on elukeskkonna küsimus. Lilli on maja ümber nii palju, kui loodus ise kasvatab. Nii laisk olen ma kindlasti, et kui lillel ei ole elujõudu ise kasvada, siis mina teda poputama ei hakka.
Kevadise lillepeenra niidan üle ja see jääb järgmist kevadet ootama. Oma loodusetundmise kohta arvan, et ilmselt on olnud kunagi keegi, kes on õpetanud vaatama või olen laisk olnud ja muudkui ringi vahtinud. Olen kahe lapse isa.
Olen pigem praeguse hetke inimene, keskendun olevale. Muutust tajun näiteks siis, kui kätte satub viieteist aasta tagune maksuteade, mille järgi olin teeninud aasta jooksul 5000 krooni. Töö iseenesest on ju sama. Võib-olla märkan, et inimesed, kes mingil hetkel olid tugevad tööinimesed, on nüüd kõbusad pensionärid. Teenitavad kogudused on muutunud, seejuures on iga kogudus erinev, nad toimivad ja see on tähtis.
Elu on kindlasti muutunud, ka kirik koos eesti eluga. Kui kaugemale ette vaadata, arengukava koostada, peab mõistma asjade olemust ja olema valmis muutuste protsessi realiseerima. Kui sa ei suuda ennast kava kohaselt tegutsema panna, on need vaid ilusad sõnad.
Mulle on tõeline õnnistus ja haruldane võimalus vaimulikus mõttes teenida Veiko Vihuri kõrval õpetajana Orissaare kogudust. Paljud vaimulikud ei saa kuulata, mida mõtleb teine vaimulik teemal, millel oled kaks korda päevas juba jutlustanud. Orissaare on kogudus, kus võiks olla päris oma õpetaja, meie üritame selle koorma oma muude tööde vahele ära mahutada.
Mina olen lähemal ja ajan ehk rohkem igapäevaseid asju. Oleme siinsed õpetajad selle poole peal, keda pigem sõbraks kui tuttavaks nimetad, üsna ühel ajal tulnud ja koos kooliõpingud läbinud.

Urmo Saks alustas vaimulikuteed 1991.–1992. aastal Mustjalas, kus ta teenis kümme aastat, alguses praktikandina ja 1994. aastast diakonina. Neli-viis aastat oli Urmo Saks Saarte praostkonna vikaardiakon, tegi põhiliselt arvutitega seotud tööd ja aitas, kus vaja. Viimased kaks ja pool aastat on ta teeninud Pöide ja Muhu kogudust. möödunud aasta 5. juunil ordineeriti Urmo Saks preestriks. Lisaks teenib ta praost Veiko Vihuriga kahasse Orissaare kogudust.