Urmas Viilma: kirikuna peame teenima kogu rahvast

Urmas Viilmal (42) täitus 2. veebruaril aasta EELK peapiiskopi ametis. «See aasta on läinud ääretult kiiresti. Olen saanud palju positiivset tagasisidet, mind on alati igal pool väga hästi vastu võetud. Olen näinud väga ohvrimeelset ja ennastsalgavalt ustavat tööd, mida meie kirikus tehakse.»

Peapiiskopi amet on laiahaardeline: ühte päeva mahub mitmeid erinevaid kohtumisi, töö nõuab kiireid ümberlülitumisi teemalt teisele. Paljud süvenemist nõudvad tööd, nagu jutluste, ettekannete kirjutamine, tuleb sageli teha õhtuti või öösiti. Viilma sooviks oleks rohkem sisuliste asjadega tegelda ja jõuda kogudustesse mitte ainult pidupäevadel. Põgusa sissevaate teemadele, millega peapiiskop oma töös kokku puutub, märksõnadesse, mis kirikus ja ühiskonnas kõneaineks, annab ehk ka alljärgnev jutuajamine.

Meeldib olla õpetaja
Hiljuti oli peapiiskop Nõmme kirikus piiblitundi pidamas, osavõtt oli rohkearvuline. Viilma, kel 20 aastat kooliõpetaja staaži, rõõmustab selle üle. «Mulle meeldib olla õpetaja rollis, mulle meeldib õpetada. Meeldib selleks ettevalmistamine. Samal nädalal käisin ka Põltsamaal noortepäevadel rääkimas. Selliseid kohtumisi tahaksin alati oma päevakavas hoida.» Küsimusele, kas selline vabakiriklikum vorm, nagu Nõmmel oli, peaks luterlastele sobima, vastab peapiiskop, et see ainult rikastab meie jumalateenistuslikku elu.
Kiriku liikmeskond on kahanemas. Vaimulike konverentsil peetud kõnes ütles peapiiskop: «Võimalik muidugi, et paarikümne aasta pärast elavad kõik kaks miljonit eestlast, kellest IRLi esimees Margus Tsahkna oma paari päeva eest peetud visioonikõnes rääkis, lihtsalt väljaspool Eestit. Ehk on nad siis võtnud ka kaasa oma luterliku usu ja see pole kuhugi kadunud. Seda lihtsalt pole enam Eestimaal, sest kõik eestlased elavad mujal.»
Karm arvamus. «Mu mõtte teravik on siin suunatud sellele, et meie rahvas voolab Eestist ära,» selgitab Viilma. «Kui koguduse liikmeskond kahaneb, siis see ei ole ainult kiriku probleem, sageli on jäänud ka vallas elanikke vähemaks. Näiteks olin Pärnu-Jaagupi gümnaasiumis religiooniõpetuse õpetaja, kuid nüüd seal enam gümnaasiumi ei olegi, sest pole õpilasi.
Teine asi on see, et liikmete lugemine ükshaaval on paljuski protestantlike kirikute igand ehk see, kui palju on liikmesannetajaid, ei näita veel, kui paljudel inimestel on aktiivne side kiriku ja Jumalaga. Liikmeannetuse võivad teha need, kes isegi jõulude ajal kirikusse ei satu, samal ajal on alati kirikus neid, kes ei ole annetanud. Kirikuna peame teenima kogu rahvast, meie sõnum ei tohi olla suunatud ainult liikmesannetajatele. Kuidas aga tagada kiriku töötegijatele leib lauale olukorras, kus liikmeannetused vähenevad – see on väljakutse.»

Armastust kuulutada
Meie igapäevakõnesse sööbinud väljendite sallivus ja vihakõne kohta ütleb Viilma, et Kristus kuulutab armastust ja sallivus on sellest ainult üks tahk. «Sallivus moodustab armastusest vaid ühe väikese osa. Me peame rääkima ikka armastusest, mis tähendab hoopis teistsugust suhet inimesega, ka sellega, kellega sa nõus ei ole, ei jaga samu vaateid. Kuid sa pead suutma teda armastada. Ma ju armastan oma last, hoolimata sellest, et ta on teinud midagi, mida ma heaks ei kiida. Armastus ei tähenda tingimata teise inimese tegude heakskiitmist.
Sallivus rõhub just sellele, et me peaksime kellegi justkui välja kannatama, olema temaga nõus ning heaks kiitma asju, millega nõustuda ei saa. Kristlik lähenemine on armastamine ehk hoolimine inimesest, hoolimata sellest, mida ta teinud on. See ei tähenda, et minu armastus ei vabasta teda ennast Jumala palge ees vastutusest.»
Viilma peab oluliseks sündmuseks paavst Franciscuse ja patriarh Kirilli ajaloolist kohtumist Havannas. «Olen nõus piiskop Philippe Jourdaniga, et kahe kiriku pead juhtisid selgelt tähelepanu kristlaste probleemile Lähis-Idas. Me peame rohkem rõhutama, et kristlased on praegu maailmas enim tagakiusatud usklikud. Meil ei peaks olema mingit valehäbi ka Eestis sellest kõnelda.
See, et ida ja lääne kristlaskond hakkab ennast ühise häälena kuuldavaks tegema, on väga oluline. Et kaks kirikupead nimetasid teineteist vendadeks, on väga oluline. Eestis ei ole oikumeenilisel tasandil teravaid konflikte. Et võime end EKNis vendadeks kutsuda, on meile normaalne, kuid maailmas see tavaline ei ole.»

Kiriku arvamus loeb
Peapiiskop on otsustanud suhelda parlamendi kõigi erakondadega. «Olen öelnud, et väga paljud probleemid meie ühiskonnas on kommunikatsiooniprobleemid. Lihtne on vihakõnelda sellega, kes on sinust eemal. Kohtumised erakondadega pole ainult minu huvi kuulata neid, vaid ma näen siin võimalust rääkida neile, mida kirik arvab, ja tõsta esile ka kirikule ja ristiinimestele olulisi teemasid.»
Kas aeg on küps, et religiooniõpetus koolidesse jõuaks? Peapiiskop on oma väljaütlemistes ikka rõhutanud usundiõpetuse vajalikkust. Meil on täna 24aastased Eesti vabariigis sündinud noored, kes on sisenemas otsustajate ringi, kuid pole saanud elu jooksul ühtki tundi religioonialast haridust. Usualane küsitlus «Elust, usust ja usuelust 2015» näitas, et 90% küsitletutest peab oluliseks religioonialase hariduse andmist üldhariduskoolides. Kõige mõistlikum oleks teha igas kooliastmes üks kursus kohustuslikuna kõigile. Mille arvelt seda teha, on läbirääkimiste küsimus.

Pereväärtused rohkem esile
Presidendi laulatuse üle arutlesid tuliselt nii vaimulikud kui laiem avalikkus. Peapiiskop ütleb, et tema ei taha kommenteerida ei presidendi ega kellegi teise laulatust. «Kui inimene tuleb ametitalituse sooviga vaimuliku juurde, siis kõik selle toiminguga seonduv on hingehoidlik küsimus. Me ei saa avalikkuses arutada kellegi ametitalitust. Kuid pereväärtustest peaksime küll rohkem rääkima, see ei tohiks piirduda ainult kooseluseaduse teemaga.
Peaksime ikka küsima, miks meil enamik lapsi sünnib väljaspool abielu, miks meil ei ole abiellumine ühiskonnas prioriteet. Kindlasti on siin ka kiriku tegemata töö. Kuid kool on ju see, kus valmistatakse ette uut põlvkonda. Pereväärtustest peaksime kindlasti rohkem rääkima.»
Olles aastaid kirikuvalitsuses töötanud, ei tulnud Viilmale peapiiskopi ametis esimesel aastal suuri üllatusi ette, kuid üht asja tahab ta nimetada küll. «Kui ma varem arvasin, et kiriku hääl ei kosta, sest keegi takistab, siis täna võin öelda, et takistajaks oleme me ise. Meil on tänapäeval nii palju võimalusi kiriku hääle kuuldavaks tegemiseks, et me ei suuda neid kõiki ära kasutadagi.»
Tiiu Pikkur

Urmas Viilma
Sündinud 13.8.1973 Tallinnas
Lõpetanud EELK UI 1998
Ordineeritud diakoniks 1993, õpetajaks 1998
Pikemalt teeninud Pärnu-Jakobi ja Tallinna Piiskoplikku Toomkogudust
Olnud EELK assessor ja kantsler
Aasta vaimulik 2012
Pühitsetud peapiiskopiks 2.2.2015
EELK Teeneteristi III järk 2007, I järk 2015
Abikaasa Egle on Tallinna Toomkooli direktor
Peres kasvab tütar