Urmas Saupõld on inimeste teenistuses

Rõngu kogudus on saanud endale taas vaimuliku. Emadepäevast teenib seal diakonina Urmas Saupõld, seljas ema õmmeldud talaar.

Urmas ja Tiiu Saupõllu kodus Tartus on mõnus ja vaikne. Lapsed Marii ja Madis magavad õues vankris ja nii on hea juttu puhuda. Toas on Urmase kätetöö, suur kamin.

Jumalal on huumorisoont
Urmas (snd 1967) räägib, et on teinud testi sellest, mis talle meeldib ja kes ta on. Vastus oli üllatav. Selgus, et ta pole elus soovinud kolme asja: olla tuletõrjuja, autosõiduõpetaja ja kirikuõpetaja. Aga millegipärast on just nii läinud, et esmalt õppis ta sisekaitseakadeemias päästeala inseneriks ja oli lõpuks päästeteenistuses juhtival kohal.
Tartusse kolinud, võttis Urmas väljakutse vastu ja õppis autosõiduõpetajaks ning teenib selle ametiga perele leiba. Lisaks on ta abipolitseinik. Ta toob jutuajamisse huvitava mõttekäigu: seaduse ja piibliõpetuse väljaelamisel on palju paralleele. Nimelt selles, kas inimene elab seaduse järgi või armust. Teistesse inimestesse suhtumine käib tema sõnul samamoodi.
„Liikluses pean järgima seadust ja teinekord muudab see mu väga nõudlikuks, aga see on vajalik,“ ütleb Urmas. Ta selgitab, et klassis on lihtsam rääkida seadusest ehk liikluseeskirjadest, aga eriti range ja nõudlik on ta õppesõidu ajal. Samas on ta leidnud, et kui laseb õpilasel vea teha ja selle parandada, on tulemus parem. Ja nüüd on ta siis vaimulik. Urmas naerab: „Jumalal on huumorisoont.“

Meeleparandusest kantud
Urmasel on vabakoguduse taust. Ta oli 26, kui lasi end Rap­la baptistikoguduses ristida. Ta tundis, et on elus eksinud, on patune ja igatses Jumala järele. Lähim kogudus oli baptistide oma ja sinna ta oma sammud seadis.
Viimased kolm aastat on ta olnud Tartu Pauluse koguduse liige. Urmas oli just lõpetanud kõrgema usuteadusliku seminari, oli tööl Pereraadios, nagu ka Tiiu, ja tutvus Joel Luhametsaga. Ta elus olid suured muutused ja hinges hulganisti vastakaid küsimusi. Vestlused piiskopiga aitasid leida tasakaalu ja kuna Tiiu juba oli Pauluse koguduse liige, vahetas Urmas kogudust ja konfessiooni. Korduvalt kinnitab ta, et Jumal on üks ning Jumala teenimise töös peab üle kõige domineerima rõõm ja hoolitsus.
Õppimine ei saanud aga Urmase jaoks veel läbi: nii piiskop kui abikaasa innustasid ja toetasid teda astuma usuteaduse instituudi magistriõppesse. Kui Jumal lubab, soovib Urmas minna ka pastoraalseminari. Enne tahaks ta kindel olla, et ikka sobib vaimulikuametisse. Ta küll arvab seda, aga ütleb, et kindel ei saa kunagi olla.
Rõngus on ta teenida aidanud kolm aastat. Urmas ütleb, et tahaks leida igale töövaldkonnale oma töötaja, et see tunneks oma vajalikkust. Kogudus on ta väga hästi vastu võtnud ja Urmas arvab, et Rõngus ongi praegu tema õige koht, sest suur osa koguduseliikmetest on samaealised.
Kuu lõpus on tal esimene matus. „Elame vaikselt sisse,“ sõnab Urmas. Ta näeb Valga praostkonnas meeldivat meeskonnatööd ja sai kokkuleppele, et elab perega Tartus edasi. Paras väljakutse on aega planeerida, kui töö ja pere on Tartus, kogudus aga Rõngus. „See meie aeg on üürike. Meil on tänu Jumalale abikaasaga ühine osadus,“ ütleb Urmas Saupõld uskudes, et saab hakkama.
Rita Puidet