Urmas Reinsalu: julgustaksin kristlasi kaasa rääkima riigi elu kujundamisel

Vestlus Isamaa erakonna Tallinna linnapeakandidaadi Urmas Reinsaluga leiab aset päeval, mil tänavuste kohalike omavalitsuste valimisteni on jäänud aega 30 päeva. Sarnaselt teiste parteidega on tajuda ka Isamaa kontoris, et kõik jõud on koondatud ning erakonna liikmed ja pooldajad motiveeritud. 

Riigist tervikuna kõneldes on oluline, kuidas läheb pealinnal. Isamaa püüdleb muutustele Tallinna elus. Mis plaanitust on olulisem, mida juhtmõttega „Plats puhtaks!“ soovite saavutada? 

Mina usun, et poliitika puhul on ennekõike küsimus väärtustes. Kui valdkonnapoliitikas – kuidas korraldada hariduselu, kultuuriküsimusi, kanalisatsiooniprobleeme jne – ei ole ainuõiget tõde, siis väärtused, millest lähtuvalt võimu teostatakse, ei ole kauplemisobjektiks. 

Sõnum „Plats puhtaks!“ väljendab taotlust pöörata lehekülg põhiväärtustesse suhtumises. Tallinn koos ümbritsevate piirkondadega loob üle poole sisemajanduse tulust meie rahvale ja seetõttu on äärmiselt oluline ausa linnajuhtimise käigus tuua siia rohkem investeeringuid, et linn areneks. Sellest sõltub kogu Eesti tulevane jõukus. 

Teine oluline teema on eestikeelsus ja -meelsus. Tallinn on Euroopa enim segregeerunud linnu, kus tahtliku vastandumise käigus hoitakse vene kogukonda teatud mõjuväljas. Olukorras, kus Eesti pealinnas moodustavad eestlased vaid poole linna elanikest, on oluline tõhustada pealinna juhtimist Eesti huvidest lähtuvalt. See on eesti rahva poliitilise tuleviku mõttes strateegiline küsimus.

Pean oluliseks, et eesti keele ja kultuuri väli ei aheneks seoses sisserändajatega, inglise keele pealetungiga ja venekeelse hariduse taastootmisega. Kuigi Eesti riik on kinnitanud eesti keele arengu aastani 2035, näen, et Tallinna linna tänased juhid töötavad sellele tegelikkuses vastu. Kui mulle on heidetud ette väidetavalt provokatiivseid väljaütlemisi, siis ma kinnitan, et ei kavatse kodanikuna hetkekski kehtestada enesetsensuuri ja jään rõhutama, et rahvusriigi pealinnas peavad kehtima eesti põhimõtted. 

Juba noorena olite tegev poliitikas. Kust sai huvi alguse?

Mind on alati paelunud ajalugu ja võib-olla just läbi selle olen jõudnud poliitikasse. Vaadates, kui palju ajalootaustaga inimesi on poliitikasse tulnud, siis ma ei ole erand. Olen tööd poliitikuna võtnud kui kutsumust. Ei kujuta ette, et olen surmani poliitikas, aga nii kaua kui tajun, et saan suurte teemade juures kaasa rääkida, teen seda sisemise põlemisega ja täie pühendumusega. 

Tean, et ülikooli õppima asudes oli kaalukausil ka usuteadus. Kas olete mänginud mõttega, et kui oleksitegi õigusteaduse asemel teoloogiasse läinud?

Vastab tõele. Valikud lähtusid toona tõsiasjast, et mul puudub talent reaalainetes, mistõttu valisin humanitaarvaldkonda jäävate erialade vahel. Valikus olid ajalugu, politoloogia, õigusteadus ja usuteadus. Minu sihiks ei oleks olnud ka usuteaduskonda jõudes teoloogiks saamine, vaid laiema humanitaarhariduseni jõudmine. Kalle Kasemaa teaduskond oli Rein Taagepera politoloogiaga kõrvuti samuti põnev, uute teaduskondadena olid nad igal juhul kutsuvalt huvipakkuvad, omaette vaimsuse kandjad. 

Seetõttu võime jätta kõrvale fantaasiapildi teist EELK vaimulikuna?

Ilmselt küll. Toona oma valikuid kaaludes innustas mind plaan jõuda Tartu ülikooli sealset vaimsust tunnetama. Haridus tähendab inimeseks saamist. 

Aga ka EELK vaimulikuks saades ei pea poliitikast kõrvale hoidma. Mitmed vaimulikud on poliitiliselt tegevad ka praegu. Kirikusiseselt on suhtumine erinev – on pooldajaid ja neid, kes näevad selles ohtu. Milline on teie seisukoht?

Minu kommentaar on ühemõtteline. Eestis ei ole riigikirikut, aga see ei tähenda, et kirik oleks meie rahvast ja ühiskonnast lahutatud. On selge, et rollid ei tohi sassi minna ja kirikuõpetaja ei tohiks poliitikast teha vaimulikku sõnumit. Kindlasti oleks meie jaoks võõristav Rootsi tee, kus kuuldavasti on kirikukogus lausa parteide fraktsioonid.Parteipoliitikat ei tohi tuua kirikusse. Inimesed tulevad iseenda ja kõrgema sõnumi otsingul pühakotta, mitte parteikoosolekule. Siin tuleb joon selgelt vahele tõmmata. Aga kui vaimulik sulgeb kirikuukse, siis ma ei näe põhjust, miks ta ei võiks poliitiliselt tegev olla. On selge, et vaimulikku saadab tema rolli väärikus läbi elu, aga loomulikult on tal praktilised arusaamad erinevatel elualadel. Kui ta soovib ühiskonnaelu teemadel sõna võtta, siis tuleks seda igati tervitada. Mina pigem julgustaksin vaimulikke ja üldse kristlasi kaasa lööma oma riigi ja ühiskonna elu kujundamisel.

Seega ei näe te poliitikategemises ohtu vaimuliku renomeele?

Nii emeriitpeapiiskop Andres Põder kui ka praegune peapiiskop Urmas Viilma on olnud Isamaas tegevad, aga ma ei tea, et keegi oleks neile seda ette heitnud peakarjaseks valimisel. Ka sõjaeelses Eestis oli vaimulikkonna hulgas palju riigiasja vedajaid. Eesti Vabariigi loomisel oli Eestis suhteliselt vähe kõrgharidusega inimesi, kokku paar tuhat, ja teoloogid moodustasid selles seltskonnas arvestatava hulga ning olid arusaadavalt kaasarääkijateks kogukonna teemadel. 

Kuulute Tallinnas Peeteli kogudusse, mis on jätnud jälje tänavalaste aitamisega. Kirikusse on rajatud sotsiaalkeskus ja noortekodu. Kui suur on ühiskonna ootus kirikule sotsiaalsete teenuste pakkujana?

Küllap vaimse toetuse pakkumine on ikka keskne ja seda ühiskond kirikult ka eelkõige vajab – tee juhatamist lunastuse juurde. Aga kuna abi vajamist on nii palju, sõltuvalt muidugi erinevatest piirkondadest, siis kindlasti saavad ka kogudused võtta rolli praktilise toe pakkujana. Mõistan, et see sõltub suuresti ka konkreetsest vaimulikust. On palju neid, kes ei ole passiivsed, ning rõõmustav on näha, kui kogudused teevad koostööd kohaliku omavalitsusega. Vabatahtlik töö, mida kogudused pakuvad, on igati oluline ka kristliku missiooni kandmisel. Ligimesearmastuse sõnum võiks abivajajateni ka reaalselt jõuda. Kiriku rolli ei tohiks alahinnata. 

Just viimasel ajal on ühiskonnas kõlapinda leidnud küsimus kiriku osast poliitikas. Kirikule on heidetud ette liigset sekkumist ilmaliku elu korraldusse. 

Loodan, et inimesed tajusid Päevalehe ja Levila artiklisarja õiges perspektiivis. Et see on pigem ideoloogiline surve, kus alalhoidlikku vaadet, mida kirikul ja kristlikel ringkondadel on, püütakse seada kahtluse alla ja suruda perifeeriasse ühiskondlikus debatis. Ma leian, et sellele survele ei tohiks alluda. See on seotud tasalülitamise kultuuriga, mida oleme näinud lääne ühiskonnas üha kasvavat. Me ei tohiks passiivselt seda lasta juhtuda ka meil. 

Meie põhiseaduses sätestatud südametunnistusvabadust ei tohiks ühe põhiõigusena tõlgendada lihtsustatult ja ühepoolselt. Mitte vaid, et riik ei tohi keerata kirikuid lukku, vaid riigil on ka aktiivne kohustus kirikuid toetada läbi erinevate tegevusvaldkondade. 

Siit tulenevalt ei ole erakoolide rahastamine üksnes küsimus majandusvaldkonnast, vaid puudutab otse südametunnistusvabadusse suhtumist, selle vabaduse realiseerimist. Riigil lasub toetuskohustus. Minu hinnangul ei ole seda piisavalt läbi mõeldud. Ma julgustan kirikut olema siin palju aktiivsem arvamuse väljakujundamisel, mida tähendab see aktiivne roll. 

Isamaa väärtustab erakonnana rahvusmõtet. Väidate, et rahvusriik ei ole anakronism, vaid on sobiv miljonisuuruse rahva eluvormiks? 

Kõiges moodsa ja kärarikka vahel, mis meid ümbritseb kosmopoliitses inforuumis, on rahvusriiklus ikkagi moodsaim elukorralduse viis. See on ka instinktiivselt inimestele loomuomaseim. Inimene määratleb ennast reeglina ikka läbi emakeele, kuigi võib kuuluda ka mitmesse kultuurivälja ning vallata mitut keelt. Juured ja kuuluvustunne annavad inimesele jõu, annavad taju, et ta on osa aja kulgemisest. Et enne mind on eelnenud põlvkonnad ja pärast mind tulevad põlvkonnad. Inimesel on vastutus ja oma roll. Me oleme osa rahvast, igaüks meist. Me ei ole siin niisama, meil on missioon. Meie sooviks on taotleda surematust. Saame olla surematud läbi oma laste, läbi oma ausa töö ja tegevuse, aga surematus väljendub ka selles, et saame jääda elama oma rahva kestmises.

Mulle meeldib kujund metsast, mille abil saab vaadelda rahvast ja rahvust. Nagu Lennart Meri kunagi ütles, et kõik puud võivad küll kaduda, aga mets peab alles jääma.

Seega, rahvusriik on selleks, et jääda?

Me ei ole Eesti riigi peremehed. Peremehed on veel sündimata põlvkond. Meil ei ole õigust tõmmata kriipsu peale sellele rahvusriigile. Moraalse mandaadi selleks saaks anda need, keda enam ei ole, eelnevad põlvkonnad, kes on selle ühiskonnavormi valinud. Nagu antiiktragöödias võiksid ainult nemad koorina ütelda, et jah, lõpetage selle maa ja rahva pidamine. Aga nad ei ole seda signaali meile andnud. 

Ma ei ole pessimist, vaid olen realistlik rahvusriigi küsimuses. Me oleme spetsiifiliselt unikaalses olukorras. Meie naaberriik on suur ja agressiivne ning kasutab ära ka oma rahvuskaaslasi manipuleerijatena; meil on sarnaselt Lätiga Euroopa suurim mittepõlisrahvaste osakaal riigis. Kui suur riik jääb ikka alles ja võib riigikorralduses endale ka vigu lubada, siis väikeriigina ei saa me teha ühtegi vale sammu, sest kaalul on sõna otseses mõttes elu ja surm. Vea ohtlikkus peitub selles, et eksituse sisu võib selguda alles tulevikus, mitme sugupõlve pärast. 

Mida sooviksite kirikulehe lugejatele?

Soovin kõigile tugevat uskumist. Oma rahvasse ja nendesse väärtustesse ja põhimõtetesse, mida peate oluliseks. Tulevik sõltub suuresti meie endi valikutest, mida mitte keegi meie eest teha ei saa. Tehkem valikuid südamehäält kuuldes. Soovin tugevat usku ja julgust. Ka optimismi ja rõõmu sellest, mis meil on. Naeratavat sügist meile kõigile!

Liina Raudvassar

Urmas Reinsalu

Sündinud 22. juunil 1975 Tallinnas

Eesti poliitik, hariduselt jurist

Riigikogu liige

Erakonna Isamaa liige, Tallinna linnapeakandidaat kohalike omavalitsuste volikogude valimistel 2021

Kuulub Tallinna Peeteli kogudusse

Abielus, kaks last