Urmas Kiviselg: meile antakse nii mõneski asjas märku

Saame Randvere koguduse juhatuse esimehe Urmas Kiviseljaga kokku Mähel, pean ta ära tundma hõbedase Toyota Avensise järgi. Kirikuni Tallinna ühistransport ei vii, Urmast olen näinud vaid heeroldiks maskeerituna jõulunäidendis Randvere külakeskuses. 

Maal vanaema juures
Viimsi-Randvere teele 1852. aastal sisseõnnistatud väheldane kivihoone ei paista, usaldada tuleb pruuni kultuurimälestiste noolt. Lühikese tornijupiga punane katus paistab hästi ära hoopis eemalt, kooli juurest Schüdlöffeli teel. See keerulise nimega, aga eestimeelne Jõelähtme kirikuõpetaja algatas raha kogumise pühakoja ehitamiseks siinse kaluriküla kalmistu veerde, kus vanim rist pärineb aastast 1803.
Urmas näitab endagi esivanemate haudu intiimsel külasurnuaial. Muruniitmine jäi pooleli, et külalisele küpsist osta. Kirikusaalist klaasi ja puiduga eraldatud käärkambris seab Urmas kaasavõetud kohvitermose ja tassid lauale – vett majas, teadagi, ei ole. Aga kirikusaal on nii «nunnu», et noorpaarid kaugemaltki seda laulatusteks valivad. «Meil on tõesti maakirik,» kinnitab Urmas külalise muljet piirkonnas, kus muidu valitseb linlik, moodne ehitusstiil.
Urmase lapsepõlvesuved möödusidki maal vanaema juures ehk Randvere naabruses Tammneeme külas, kuhu Meriväljale maja ehitavad vanemad lapsed saatsid. Meenuvad pühapäevahommikud klaveril ja harmooniumil saadetud kirikulauludega vanaema ja tädi esituses, pühakirjalugemised, hommiku-, õhtu- ja söögipalved.
Vanaisa jõudis pärast uue eluhoone valmimist vaid aastakese osa võtta siin peetud vaimulikest koosolekutest koos naabruskonna rahvaga, enne kui 1908. aastal paat mõrra väljavõtmisel kummuli läks ning kiirelt kaldaletoodud meest keegi elustada ei osanud. Vanaema jäi talu pidama nelja lapsega. Varsti sai vanema tütrega juba merele minna, hobusekoormad kala müüdi maha Tallinnas turul …

Lauluga kirikus
«Küllap lähendas vanaisa surm vanaema veelgi rohkem kirikule, et ta Randveres jumalateenistustel käima hakkas,» mõtiskleb Urmas ja arvab, et lapsena kogetu õpetas hiljemgi usku loomulikuna võtma. Teismelisena pakkus huvi koos ema, tädi ja õega Mere puiestee palvemajas häid kõnelejaid kuulamas käia.
Siin kogunes 1960ndail selline hulk inimesi, et kivihoone seinad higistasid … Teedy Tüüri juhatusel sai ka Urmas ühel kodusel koosviibimisel oma elu Jeesusele anda, nagu õde juba varem teinud oli. Koos hakati laulma legendaarses ansamblis SELA, mis 1970ndate kirikunoori kaasaegse helikeelega köitis. Ansambli reisidelt üle Eesti on Urmasel senini alles palju sõpru.
Järgmine verstapost vaimuliku kujunemise teel oligi õpetaja Karl Reinaru kutse 28aastasele Urmasele koos abikaasa, Oleviste kogudusest leitud Üllega Viimsi poolsaarele tulla, «sest linnas on kirikutöölisi küll». Tõepoolest, Tallinna kirikutes oli vaimulik ärkamine täies hoos. Sellest, 1977. aastast on Urmas alati tagasi juhatust juhtima valitud.

Parim jutlustaja
Lisaks koguduse juhatuse esimehe ametile õnnistas Reinaru Urmase ka jutlustajaks. Seda ametit on peetud siiski vähe, sest Reinaru «leidude» hulka Randveres kuulus ka algusest peale kuldsuuks osutunud Aare Kimmel. Urmas on senini veendunud, et kui Randvere eelmise hooldajaõpetaja Reinaru näol oli tegemist Eesti parima hingekarjasega, kes ühtlasi inimesi eriliselt kirikutööle innustada suutis, siis praegune, Kimmel, on Eesti parim jutlustaja, kes ilma keerutamata Piibli põhjal kõneleb. «Eks Reinaru lootis minustki rohkemat, et lähen ehk vaimulikuks õppima,» pakub Urmas, kahetsemata siiski midagi.
Urmas peab lugu igas olukorras iseendaks jääjatest. «Eks mindki kiusati tööl Kirovi kalurikolhoosis taga,» muigab eluaegne teedeinsener. Hiljem on ta võinud näha, kuidas vabama aja saabudes sai nii mõnigi kiusaja Jumalalt armu oma eluviisi kahetseda, olgugi et enam ei saanud tagasi pöörata halba, mida oma hoiakutega nii endale kui ka teistele põhjustatud oldi.
Seda tõsisemalt muretseb Urmas nüüd siinse rannarahva pärast, kes hästi kirikusse ei jõudvat. Eks kirik on vähe lahti ka: koguduseliikmete vanus ei luba enamikul enam valvuriks käia. Nii suleb Urmas pärast pühapäevast jumalateenistust uksed ning õpetaja sõidab Rannamõisa tagasi.

Hingelt ehitusmees
Nukker traditsioon, et õpetaja käib kaugelt, algas juba Jõelähtme tütarkogudusel, ei paranenud 1923. aastal kogudusena iseseisvudes ega ka uue vabaduse ajal. Hoone on vaatamata sellele õdusas, heas korras, klantsivate kroonlühtrite ja ebatavaliselt helge altarimaaliga, millel koguduse nimepühak Peetrus Jeesuse kutse peale merest maale inimesi püüdma astub, taustaks tasa-tasane päikesekullas veepind.
Istumismatid tinahallidel pinkidel kutsuvad nii jalgu kui ka hinge puhkama. Urmase tütar on üks neist, kes siin jumalateenistustel orelit mängivad. Õpingud Tartus küll vahepeal segasid seda. Väike Terkmanni meistripill töötab hästi.
Urmas ise näib puhkamist õppivat. Tema isa, hingelt ehitusmees, jäi pensionile nii hilja, et pikalt seda põlve ei näinud. Urmast tabas tõsine hoiatus mullu: rajuilmaga merel kadus harrastuskaluril äkitselt jõud, tuul ise lootsis paadi üksiku merehädalisega kaldale ning infarktist toibumiseks läks kolm kuud. «Meile antakse nii mõneski asjas märku,» püüab Urmas elu nüüd vaiksemalt võtta – juhul, kui saab niimoodi nimetada Tammneemes esivanemate krundile uue maja püstitamist enda ja abikaasa tarvis.
Kiriku juures tegutsemist soovib Urmas enamgi jätkata, samuti pole kuhugi kadunud kihk merele minna. Vaid ehitusärist on mees aastajagu pensionil – sõpradega kahasse loodud väikefirmal polnud alltöövõtjana kerge, objektid olid suured. Tuntumaist nimetab Urmas asfaldiplatse Lasnamäe Bauhausi ja Pirita kloostri ümber. Asfalt asfaldiks: keerulisem osa jääb selle alla, silmale nähtamatuks nagu Jumala töö inimese südames. Urmase poeg on isa eeskujul valinud sama kutse.
Viimsi kirikupäevadel septembri teisel nädalal on Randvere kirik rohkem avatud. Urmas loodab väga, et ehk aitavad Kristiina Kaasiku maalinäitus ja Aivar Sõerdi orelimäng pühakoda üles leida nii mõnelgi, kes igatsetud vaimukosutust siit muidu pole tihanud otsida. Ehk jõutakse edaspidi ühiselt ka uksed rohkem lahti hoida.
Piret Riim

Viimsi kirikunädal 7.–14. september
Avatud on kõik poolsaare kirikud E–R 14–21, L 9–16, P 9–20.
Viimsi vallas asuvad pühakojad: Püha Jakobi kirik, Vabakoguduse kirik, Rohuneeme kabel, Randvere kirik, Muuga sadama Meremeeste Kodu kabel, Mähel taastatav baptistide palvemaja, Prangli Laurentsiuse kirik, Naissaare Püha Maarja kabel (väljasõit 8. sept).
Võimalus koguda templeid kirikuränduri passi külastatud kirikutest. Vähemalt neli templit kogunud rändurid osalevad auhindade loosimisel 13. septembril kell 17, kui kodukirik kutsub rõõmupeole Püha Jakobi kiriku õuele.
Nädalasse on kaasatud ka kohalikud muuseumid.