Ülikool kui toitev ema

Eelmise nädala teisel poolel oma asutamise 375. aastapäeva pidanud Tartu ülikool on mitmel moel olnud Eesti ühiskonna ja tema eri kihtide toitvaks emaks, alma mater’iks. President Toomas Hendrik Ilves ütles ilmselt õigusega oma aastapäevakõnes: «Kui meil poleks juba 19. sajandi lõpus olnud olemas oma haritlaskonda – arste, ajakirjanikke, vaimulikke ja juriste –, siis poleks me 1918. aastal olnud küpsed looma oma riiki.»
Tõsi küll, eestikeelseks ülikooliks sai Tartu ülikool alles 1919. aastal alanud protsessiga, kuid eesti haritlaskonna tekkele (mis siis, et saksa ja mingil perioodil ka vene keeles) andis ta siiski oma tõuke.
Tartu ülikool mängib asendamatut rolli ka tänasel Eesti maastikul, kuigi kõrgharidust andvate õppeasutuste arvu loetakse kümnetes ja üliõpilaste koguarvust, mis senise Eesti aegade suurim, õpib seal veidi üle veerandi. Ilmselt ongi nii väikesel riigil ja rahval nagu Eesti võimalik omada vaid üht täies mõttes akadeemilist toitvat ema. Samas on sel emal olnud palju lapsi.
Usuteadus ehk teoloogia on kuulunud lahutamatu osana Tartu ülikooli kogu tema ajaloo vältel, v.a totalitaarsete diktatuuride aastatel 1940–1991. Olles tänaseks küll kõige väiksem teaduskond, on tal jätkuvalt potentsiaali Eesti ja rahvusvahelisegi teoloogilise põllu harimisel.
Samuti on EELK Usuteaduse Instituut tekkinud ajaloolistel põhjustel omamoodi ülikooli lapsena ja täitnud ainsa Eestis tegutsenud usuteaduskonnana ülikooli kohta siis, kui seal ideoloogilistel põhjustel teoloogia õpetamine võimatu oli. Täna, kui olud muutunud ja ülikool totalitaarsest ideoloogiast vabana tegutseda saab, on instituudi ja usuteaduskonna vahel jätkuvale koostööle ja teineteist arenema ärgitavale sõbralikule konkurentsile rajatud suhe.
Loodetavasti täidab Tartu ülikool ka üleilmastuvas ja paljuski unifitseeruma kippuvas maailmas ikka edasi Eesti universitas’e ainulaadset rolli. Ning loodetavasti ei kaota eesti usuteadus selles oma kohta.

Tauno Teder