Ülikool kirikus

Jälle on kõrgkoolides lõputööde kaitsmise aeg. Jälle on üks õppeaasta lõpule jõudnud. Seepärast on sobilik mõelda kiriku ülikooli, Usuteaduse Instituudi peale. Milline on ta koht ja roll?

Tänapäeval on UI kindel ja üpris nähtav element Eesti kõrgharidusmaastikul. Kui ma veerand sajandit tagasi instituuti astusin, oli olukord muidugi teistsugune. Ametlikest kõrgkoolide nimekirjast teda ei leidnud. Tõsi, okupatsioonivõim teda päriselt ei ignoreerinud, aga kindlasti oli ta võõrkehaks tolleaegses ametlikus hariduskontekstis. Ka instituut ei pidanud arvestama tollaste haridusnõuete ja -arengutega. Tänapäeval me enam ei soovi ignoreerida riigi poolt esitatud nõudeid. Oleme ja tahame edaspidigi olla n-ö normaalne osa meie maa hariduspildist. Selle märgiks on mitme meie õppekava äsjane akrediteerimine.

Aga see riiklikele nõuetele vastamine ei tähenda sugugi, et peaksime kõiki kõrghariduses toimuvaid arenguid järgima. Nüüdisajal muutub kõrgharidus üha enam tootmiseks, lausa suurtootmiseks. Siin liiguvad üha suuremad rahavood, siin on üha rohkem kliente-üliõpilasi, üha rohkem tootjaid-õppejõude ning kiiresti kasvab müügimeeste-administraatorite roll. Kõrgharidus bürokratiseerub, stuudium muutub üha anonüümsemaks, üha väiksemaks jääb isiklik kontakt õpilase ja õpetaja vahel. Kas see kõik on ühiskonnale lõppkokkuvõttes hea või halb, see jäägu tulevaste ajaloolaste otsustada. On väidetud, et Eestis suudavad püsima jääda vaid eraülikoolid, kus on vähemalt paar tuhat üliõpilast. Ja sellele vastav kaasaegne eelarve. Meie oma 100-150 üliõpilasega ning tillukese eelarvega oleme siis muidugi peatselt kadumisele määratud.

Meil on siiski üks oluline erinevus enamusest kõrgkoolidest Eestis. Me ei ole ainult ülikool. Me oleme ka osa kirikust. Just nimelt mitte kiriku juurde kuuluv ning mitte ainult kiriku omand, vaid oleme osa kirikust. Seetõttu on meil mitte ainult võimalus, vaid lausa kohustus ülikooliks jäädes olla midagi rohkemat kui üksnes ülikool.

Mõnikord võib kuulda arvamust, et kiriklikkus ja akadeemilisus välistavad teineteist. See on sügavalt hereetiline arusaam. See eeldab, et usk ja mõtlemine ei saa kuidagi koos olla. Tegelikult kehtib ristiusus juba ammusest ajast tõde: fides quaerens intellectum. Ristiusk on mõistmist ja arusaamist otsiv usk. Kiriklikkuse ja akadeemilisuse, usu ja mõtlemise eraldamine viib sektantlusesse selle sõna kõige halvemas mõttes. Aga ka vastupidi – usust lahutatud mõtlemine, kirikust lahutatud teoloogia ei ole enam teoloogia. Paremal juhul võib ta olla üks sekulariseerunud humanitaarteadus.

Minu õpingute ajal ei olnud paaripäevased eksamid sugugi erandid. Seal ei käsitletud antud õppeainet isoleerituna, vaid terves ristiusu kontekstis. Ning eksamilt tulija oli palju rikkam mitte ainult akadeemiliselt, vaid üldse vaimselt selle sõna algses tähenduses. Isegi niisugused õppeained nagu kreeka või ladina keel osati vaimselt ja vaimulikult stimuleerivaks teha. Usun, et paljud omaaegsed õppijad on minuga nõus, et tollane akadeemiline tegevus oli lahutamatu meie üldisest vaimsest ja vaimulikust kasvamisest. Teoloogilises õppeasutuses saavad kiriklikkus ja akadeemilisus olla lahutamatud ja peavadki olema lahutamatud. Iga loeng peab olema ka kuulutuseks ning iga vestlus, ka eksam, peab olema ühtlasi vaimulikuks vestluseks. Iga kristlasest teoloogiaõppejõud on vältimatult ka kaplaniks.

Kirik ei tööta massidega, kirik töötab inimestega. Kirikul peab olema aega inimeste jaoks. Jumala ees oleme me kõik ainulaadsed isikud. Nii tuleb kirikus tegeleda igaühega kui isikuga. Ja nõnda on ka kiriklikus ülikoolis. Meil peab olema aega üliõpilaste jaoks. Mitte ainult kõigi jaoks korraga, vaid igaühe jaoks eraldi ja isiklikult. Igat üliõpilast tuleb võtta kui unikaalset isikut. Igaühe puhul tuleb arvestada tema personaalset omapära. See on vaimulikuks kasvatamiseks vältimatu. Ja sama vältimatu on see akadeemiliseks kasvamiseks. Oma eelarve ja üliõpilaste arvu poolest ei saa me võistelda sekulaarsete ülikoolidega. Aga kui me pühendame meile antud aja selleks, mille jaoks me oleme kutsutud ja seatud, siis on meil midagi väga väärtuslikku, mida suurtel ülikoolidel tänapäeval ei ole.

Alar Laats,
Usuteaduse Instituudi rektor