Ülestõusnu tunnistamise teenistuses

Issanda armust võisime pühitseda ülestõusmispühi ning elame pühadejärgses rõõmu- ja tänuajas. Üks selle aja mõte, mis oli ühtlasi II ülestõusmispüha juhtmõtteks – Ülestõusnu tunnistajateks olemine –, on mind pikemalt saatma jäänud.
Ülestõusnud ja elavat Issandat Jeesust Kristust kutsutakse meid tunnistama juba siis, kui saame ristitud püha kolmainu Jumala nimesse. Konfirmatsioon asetab veelgi selgemini rõhu Kristuse tunnistamisele nii koguduse keskel kui väljaspool kogudust, üksikutena ja üheskoos, nii sõnade kui tegudega – selleks kinnitab Jumal meid leeritalituses Püha Vaimu väega. Õieti on kogu meie kristliku elu sügavamaid sisusid oma Päästja ja Issanda tunnistamine ning kuulutamine. Me ei saa vaikida sellest armust, millest oleme osa saanud.
Kristuse tunnistamise kohta on öeldud, et kui seda enam muidu teha ei saa, siis võta sõnad appi. Mitte et sõnad ja Kristuse nime verbaalne kuulutamine ei oleks oluline, kuid samas ei tohi unustada armastustegusid, halastust ja headust. Vahel on just vaikne heategu veelgi võimsam tunnistus kui paljusõnaline jutlus. Ideaalis käivad muidugi sõnad ja teod käsikäes, kuid evangeelne kristlus vajab alatasa meeldetuletust tegude tähtsusest ja tähendusest. Nendes väljendame oma armastust Issandale. Tema on meid enne armastanud ning kutsunud meid oma kaastöölisteks, et tema armastus ja halastus võiksid uuendada maailma palge. Seda tehes on meist saanud Ülestõusnu tunnistajad, kelle väes elame ja teenime.
Üheks meie kiriku armastus- ja halastustegude evangeeliumiga tunnistamise paigaks on diakooniahaigla. Kahe aastakümne vältel on seal armastatud ja aidatud, toetatud ja teenitud, leevendatud ihu- ja hingevalu ning valmistatud astumiseks taevakoju. Sügav kummardus haigla juhatajale dr Jelena Leiburile ning kõigile tema kaastöölistele-teelistele, kes on teinud haiglast armastuse aseme ja taevavärava. Täname inimesi ja täname eelkõige Jumalat, et tema on seda tööd õnnistanud. Ta õnnistab alati oma lapsi, kelle südames on soov teenida teda tema pisemates õdedes-vendades ning tunnistada sellega tema nime.
Viimased pool aastat on olnud meie haiglale keerukas aeg. Kuigi igapäevatöö, aitamine ja toetamine on jätkunud, oleme teinud seda olukorras, kus ei ole selgust, kuidas laheneb haigla edaspidine rahastamine. Juuni lõpuni on asjad hästi, sest haigekassa on pikendanud oma lepingut meiega – oleme selle eest väga tänulikud.
Uuest aastast loodame juba hospiitsiteenuse lülitumisele haigekassa hinnakirja, mis peaks looma meile head eeldused oma töö jätkamiseks. Vahepealse kuue kuu rahastamine on täna veel lahtine. Palvetame ning töötame heade ja jätkusuutlike lahenduste nimel.
Õnnistagu Jumal meie ühiseid püüdeid, et diakooniahaiglal võiks olla ees palju kümnendeid. Õnnistagu Jumal, et kõik, mida selles imelises paigas tehakse, võiks olla tunnistuseks Kristuse ülestõusmisest ja tema elust meis.

 

 

 

 
Ove Sander,
assessor