Üksteist austades, soovides kuulda ja näha

Euroopa Kirikute Konverentsi (EKK) Soome Oikumeenilise Nõukogu eelmise ning kauaaegse peasekretäri Heikki Huttuneni oikumeenikukarjäär sai hoo sisse 1980ndatel Kirikute Maailmanõukogu noorteosakonna juhina. Õppejõuna Tallinna külastanud Soome Õigeusu Kiriku ülempreestrilt oli hea küsida, mis erinevate kirikute suhtlemisele üldse aluse paneb.

Heikki Huttunen: Oikumeenias on tähtis, et me üksteist kristlastena austaksime, tahaksime kuulda ja näha. Meil on ühine usk, evangeeliumi tuum, aga selles, kuidas me oma usku kogeme ja väljendame, on erinevusi. Avatud meelel kohtudes saame leida, et inimene, kelle vaimu- ja kirikuelu on teistsugune kui minul, on samuti Kristuse jünger! 

Selge see, et ühise ajalooga protestantidel on palju ühist ka kristlikus elus – see, kuidas palvetatakse, Piiblit loetakse ja oma usuelust aru saadakse. Aga õigeusklikud ja katoliiklased elavad teistsuguste kommete järgi. Seetõttu ongi nii tähtis, et me üksteist austaksime ja kuulaksime, et kohtumine saaks tõeline. Kui mul on kindel ettekujutus õigest kristlasest; kui tunnustan vaid endasarnaseid ja ootan, et kõik räägiksid ja palvetaksid enam-vähem samamoodi ning nende kirikuelu sarnaneks minu kogemusega, siis tõeliseks kohtumiseks sellest ei piisa. 

Seevastu austus ja avatus annavad positiivse elamuse, et mõni, kes ei paistnud üldse kristlane, seda siiski on! Sellest kogemusest algabki suhe, kus ma märkan midagi erilist teises inimeses ja tema usus ning õpin sellest. Samal ajal õpin midagi ka enda kohta ning, mis kõige tähtsam, õpin midagi meie ühise ristiusu tuuma Kristuse kohta.

Eestis, kus paljud eri koguduste liikmed niigi tihedalt omavahel suhtlevad, kasutatakse sõna „oikumeenia“ pigem Eesti Kirikute Nõukogu tegevusega seoses.

Juba apostel Paulus rääkis kirikust kui Kristuse ihust, kus on erinevad liikmed erinevate omaduste ja ülesannetega. Tööd on palju, nagu ka eri viise olla kristlane, aga oikumeenia aluseks peab olema meie ühine usk ja igaühe kirikuelu. Keegi ei saa olla ainult oikumeeniline kristlane, vaid igaüks saab oma koguduse liikmena osaleda ka oikumeenilises koostöös.  

Mis on eri kirikute peamised annid koostöösse?

Protestantlikud kirikud on teistele palju õpetanud misjonitöö, Piibli uurimise ja õpetamise kohta. Õigeusu kirikule on tähtis, et teoloogia ei oleks kaugel meie igapäevaelust. Meie pühad isad ja emad ütlevad, et teoloog on see, kes palvetab. 

Kuidas Soomes eri kirikud oikumeenias osalevad?

Soome Oikumeenilises Nõukogus osalevad enam-vähem kõik kirikud. Paljudes paikades toimib aktiivne kohalik oikumeenia. Paljud luteri kogudused on aidanud näiteks õigeusu kogudustel vastu võtta Ukraina põgenikke, kellest 70% on õigeusklikud. Meie kogudused on väikesed, aga luterlastel on rohkem ressursse. Ka nelipühi kogudused on selles väga aktiivsed ja näiteks Helsingis hakkasime sel kevadel koolitama venekeelseid pastoreid ja hingehoidjaid kohtuma sõjast traumeeritud inimestega. Tuleme kokku nelipühi kirikus, luterlased maksavad kinni tõlgid ning õigeusklikel on psühholoogide jt koolitajate võrgustik. 

Kui soovime inimesi selliselt aidata, siis pole esmane küsimus, kelle teoloogiale me toetume. Aga teoloogiline eeltöö on olnud vajalik selleks, et õigeusu preester teab ja usaldab, et ka nelipühi pastor on kristlane. Veel 50 aastat tagasi ei olnud see selge, aga nüüd oleme sõbrad. Me ei mõtle kõiges samamoodi, ei palveta samamoodi, aga teoloogiliste kõneluste põhjal teame, et sõltumata erinevustest on meil ühine usu tuum: Kristus ja tema risti ning ülestõusmise tõelisus.

Teie oikumeenia loengutes tuli välja, et mitte ainult teoloogia ja kirikueluga seonduv ei mängi rolli kristlaste ja kirikute suhetes, vaid ka maised tegurid nagu ajalugu, poliitika, kultuur ja tavad. 

Kuna Jumal sai inimeseks ja sisenes meie ellu, siis peab ka kirik elama selles maailmas. Siin on mitu tasandit. Näiteks lauluviisid kirikus sõltuvad suures osas kultuurist, aga nende lauludega öeldav sõnum on usuasi. Kui usu tuuma saab avastada erinevate kultuuride kaudu, annab see uue perspektiivi. Jumal kutsub mind välja minu kitsast mõtteviisist, et ma ei näeks ainult enda naba, vaid vaataksin üles ja näeksin valgust ning teed. 

Kuidas elab Helsingi venekeelne kogudus, kus te praegu teenite?

Mõned meie suguvõsad on elanud Soomes kakssada aastat, aga enamik tuli pärast Nõukogude Liidu lagunemist. Kolmandaks on meil ukrainlased. Sõjapiirkondadest tulnute kuulamine on raske, need jutud on väga hirmsad. Paljudel noortel on ebakindlust selles, kus hakkab olema nende tulevik – kas Ukrainas või Soomes. Venelased jälle kardavad sugulaste pärast Venemaal, samuti võib neil olla peredes konflikte poliitika tõttu. Paljudel on Ukrainas sugulasi. 

Siiski me mahume ühele liturgiale ära. Poliitikast me kirikus ei räägi. Meie peapiiskop on meie kiriku seisukoha selgelt välja öelnud ja rangelt kommenteerinud Vene kiriku ning patriarhi poliitikat. Seda ei pea kogu aeg üle kordama. Me palvetame Ukraina, Venemaa ja Soome eest.

Piret Riim

---

Lugu on koostatud pikemast intervjuust Pereraadio sarjale „Ortodoksia“ 22.05.2023.