Üksikute või perede ühiskond

Järgmise aasta 3. märtsil valitakse uus riigikogu koosseis. Edukad on erakonnad, kes oskavad sõnastada teema, milles peegeldub valijate enamuse soov. Häält ei anta mitte heade tegude palgaks, vaid lootuse peale.
Mina ei oska öelda, mis on järgmiste valimiste eel tähtsaim küsimus. Tähele olen pannud üht elutahku, kus inimeste tahtmised ja tegelikkus erinevad.
Tartu ülikool koostas kolm aastat tagasi uuringu „Eesti meeste hoiakute ja käitumise uuring: Tervis, haridus, tööhõive, ränne ja pereloome“ raporti. Nimetatud tekstist võib lugeda, et Eesti meeste seas on ideaaliks üle kahe lapse perekonnas. 48% meestest soovis kahte ja 34% kolme last. Parim aeg esimese lapse saamiseks on meeste hinnangul naistel 24–25aastaselt ning meestel 26–27aastaselt.
Kümme aastat tagasi tehtud uuring näitas soovide ja tegeliku elu lahknemist (Kaja Oras ja Marge Unt „Sündimust mõjutavad tegurid Eestis 2008“). Tollal oli keskmine endale soovitud laste arv 2,24, üldiselt sooviti perre 2,59 last ja uuringus vastanute keskmine laste arv oli 1,1.
Küsimus ei ole ainult laste arvus. Palju on üksinda elavaid inimesi. Mõistetav on, kui üksi elab eakas naine, kes on leseks jäänud ja lapsed on mujale elama asunud. Statistikaameti andmetel oli eelmisel aastal ühest inimesest koosnevaid leibkondi 237 000 ehk 39,6% kõigist leibkondadest. 65aastaseid ja vanemaid üksi elavaid inimesi oli 18% kõigist leibkondadest. Nooremaid üksi elavaid inimesi oli 129 300 ehk 21,6% kõigist leibkondadest. Vaid kolm protsenti meestest ei soovinud 2015. aasta uuringu järgi lapsi.
Lisada võib ka üksikvanemate suure arvu. 2011. aasta rahvaloenduse järgi oli Eestis 77 757 lapse või lastega elavat naist ja 7871 meest.
Tänapäeval on märksa lihtsam üksi elada kui varasemal ajal. Keskküttega korter ei nõua palju koduseid toimetusi ja varem ei olnud üksi elamine ka raha vähesuse tõttu paljudele võimalik.
Eeltoodud uuringu kohaselt on pere meie meestele oluline väärtus. Tõsiasjad aga sunnivad arvama, et paljude jaoks on üksinda elamine oluline. Tekib küsimus, kas tegu on enesepettusega või suutmatusega oma soovi järgi elada.
Mis seos on sellel valimistega? Ühegi seaduse ega eelarvega ei saa muuta inimese meelt, suurendada truudust ja armastust abikaasade vahel ning anda kindlustunnet koos lapsed üles kasvatada. Raha eest ei saa valitsus esitada riiklikku sünnitustellimust.
Kuid ometi saab seadustega väljendada, kas rahvas koosneb üksikisikutest või peredena korraldatud indiviididest. Keskerakonna, sotsiaaldemokraatide ja IRL valitsusliit kaotas abikaasade ühise tuludeklaratsiooni. Rahanduskomisjoni seletuskirjas on öeldud: „…maksustatavaks üksuseks on maksumaksja, mitte perekond“. 6. detsembri 2016 seletuskirjast tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõule saab teada, et 2015. aastal esitati ca 78 700 ühisdeklaratsiooni (13,4% kõigist deklaratsioonidest ja 23,6% inimestest). Kokku võtab järgmine lause: „Antud muudatuste mõju on hinnanguliselt ca 10 mln eurot.“ Oluline on ikka riigi tulu.
Mina pean majandusüksuseks perekonda, keda maksustada. Teenivad ju pereisa või -ema leiba kogu perele. Riik on sekkunud pereellu, jättes ilma maksuvabast tulust abikaasa, kel ei olnud tööd või kes pühendus haige või puudega pereliikme eest hoolitsemisele.
Ühe eesmärgina ühisdeklaratsiooni kaotamisele toodi naiste tööhõive suurendamine. Eurostati andmetel oli 20–64aastaste naiste tööhõive 2017. aastal Euroopa Liidus 66,5% ja Eestis 75,1%. Võib oletada, et enamiku riigikoguliikmete jaoks on väärtuslik töölepingu alusel tehtud töö ja vähem väärtuslikud need tegevused, mida tehakse pere heaolu nimel palka saamata. Sõnal „orjus“ on eesti keeles ka avaliku või lepingulise kohustuse tähendus. Nõnda siis on eesmärgiks töölepinguorjuse suurendamine.
28. märtsil käsitles Postimees täiendavat maksuvaba tulu 1848 eurot lapse kasvatamise eest alates teisest lapsest. Selgus, et rahandusministeeriumi ekspertide arvates on tegu lapsevanemale kehtestatud soodustusega. Juhul kui laps teenib ise raha, kas alaealisena koolivaheaegadel või õppimise kõrvalt, siis tema teenistuse võrra väheneb vanema täiendav tulumaksuvabastus. Lapse palgas on ju maksuvaba tulu. Soodustuse vähendamisel meenuvad riigile peresidemed ja ülalpidamiskohustus.
Abikaasadele saadetakse eraldi maamaksuteated kohustusega tasuda pool maamaksust, kuigi maatükk on ühisvara, kus osad ei ole määratud. Minu küsimuse peale vastas ametnik, et ühisomandile kohaldatakse kaas­omandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole öeldud teisiti. Perekonnaseaduse järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt ning tehinguga tekkinud kohustust peavad täitma koos ehk solidaarselt. Minu arvates peavad nad koos täitma ka maksukohustust. Avalik võim ei taha jällegi näha peret, vaid üksikinimest.
2015. aastal muudeti perekonnaseadust. Varem pidid vanemad ülal pidama alaealist last või kuni 21-aastast keskkoolis või kutsekoolis õppivat last. Nüüd peab ülal pidama ka kõrgkoolis õppivat last. Ülalpidamiskohustuse täitmist saab kohtu kaudu nõuda. Muutmise eelnõu seletuskirjas öeldakse: „Eesmärgiks on tagada kuni 21-aastaste õppivate laste võrdne võimalus nõuda vanemalt elatist“.
Mõistetav on, et ei tehta vahet haridustasemetel, kui laps õpib. Paraku meenuvad arutelud riigikogus kakskümmend aastat tagasi teemal, kas kodunt eemal elaval tudengil on õigus toimetulekutoetusele või kuulub ta oma vanemate leibkonda. Nüüd on küsimus vastuse saanud. Kuni 21 eluaastani peavad vanemad last ülal pidama.
Ma soovin, et perekond oleks meeles ka siis, kui rehkendatakse riigi tulusid, mitte siis, kui on vaja riigi kohustusi vähendada. Perekond on meie ühiskonna institutsioonidest püsivaim. Oleme möödunud sajandil näinud kubernere, esimesi sekretäre, kindralkomissare ja nendega seotud asutusi. Kõik need pudenesid laiali kui õielehed tuules, kuid meie pered püsisid.
Võib-olla põrguteele minnakse üksi, kuid võidulaulu lauldakse koos.

 

 

 

 
Vootele Hansen,
kolumnist