Üksi pole keegi

Selline pealkiri on sellesuvise juubelilaulupeo ühislaulul. Luuletaja Urve Tinnuri on kirjutanud laulusõnad – „keskel häid ja omaseid, üksi pole keegi“. Ehk siis omade keskel ei pea me tundma üksindust. Usun, et lisaks omadele on alati meiega ka Jumal.
Suur laulu- ja tantsupidu, mida pikisilmi ootavad nii lauljad, tantsijad, pillimehed kui kuulajad, tuleb ilmselt sel aastal üsna märgiline. Mitte ainult oma juubelistaatuse tõttu, vaid laiemalt, kogu Eesti ühiskonnas toimuva pärast.
On kuidagi uskumatu, et see, mis meile on oluline, mis meile on püha – isamaa –, on saanud lõhestavaks komponendiks inimeste vahel. Olles vastasleeris, ütlevad ometi mõlemad pooled, et armastavad oma maad ja rahvast, kuid siiski minnakse suisa nii kaugele, et arvatakse, justkui ühtedel oleks õigus meie trikoloori värvidele ja teistel mitte – ja nii arvavad nii ühed kui teised.
Selles suures virvarris on palju neid, kes tunnevad end üksi …
Oleme jõudnud postsovetlikust ja siirdeühiskonnast aega, kus korraga on kõik justkui imehästi. Kaugeltki mitte valmis, kuid ometi elame nii, et saame üha rohkem lubada ka luksust – olgu selleks reisimine, pidev autode väljavahetamine, kallite hobidega tegelemine jne. Lubame endale ka ülbemat tooni oma mõtete väljaütlemisel. Meil oleks selleks justkui õigus ja kui pole, siis leiame õigustuse. Enam pole vaja lubada, et sööme kasvõi kartulikoori, peaasi et oleks vaba riik.
Nüüd oleks vaja heaperemehelikku või, paremini öeldud – heaisalikku juhtimist. Ja ma ei mõtle siin diktaatorlikku või patriarhaalset võimu ega pea riigi juhtimine ka ilmtingimata meessoost isiku käes olema. Pean silmas kodu, kus isa sõna maksab, kuid kus isa arvestab kõigiga. Perepea positsiooni sõnadega õigustamata, liigseid sõnu tegemata, sest kõik saavad aru, et nii on hästi. Üksteisest hoolimine paneb aluse koos eksisteerimisele.
Riigiga ei ole midagi teistmoodi, see ongi nagu üks suur perekond, üks suur kodu.
Kuhu on kadunud see üksmeel, mis valitses meie hulgas laulva revolutsiooni ajal? Sel ajal unustasime oma tõe ja õiguse tagaajamise ja olime kõik nõus „kraaviga enda maal“ – peaasi, et hoiame kokku, toetame üksteist, kuulame üksteist.
Juba mõnda aega ei jälgi ma uudiseid. Lihtsalt ei jaksa. Kui aga siiski jään lugema mõnd pealkirja ajalehes või kuulen raadiost uudiseid, siis olen siiras hämmingus. Hirm on. Päriselt. Ja tean, et ma pole ainus. Olen rääkinud väga paljude inimestega ja nad ütlevad, et neil on õhupuuduse tunne.
Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Kaklevat ja kraaklevat. Õigustavat ja ülbet. Mina-tean-mentaliteediga ja provotseerivate väljaütlemistega. Teist osapoolt pidevalt süüdistavat ja endale vastu rinda taguvat, väites, et „vaid meie oleme õiged“. Ja mis kõige hullem – teisi ähvardavat!
Oleme nüüd juba seisus, kus mulle tundub, et kõik süüdistavad kõiki, sealhulgas poliitikud ajakirjandust ja ajakirjanikud omakorda poliitikuid ning tundub, et ilma andestamise võimaluseta.
Ausalt. Sellist Eestit mina ei tahtnud. Usun, et paljud ei tahtnud.
Kui kurb, et mõni poliitik võtab ka Jumala nime vales kohas suhu. Endale võetakse mandaat rääkida kristlaste eest, ometi olles oma retoorika ja suhtluslaadiga kaugel kristlikust käitumisest ja arusaamadest. Kristlus, see on armastus. Ja see ei tähenda automaatselt teist äärmust, mida kahjuks praegu kiputakse kohe sedastama: ahhaa, sa ütlesid „armastus“, järelikult oled liberaal, sa oled paha, sa tahad lubada samasooliste abielu, sa tahad Eesti maha müüa, pagulased sisse lubada jne.
Kas me elu ongi nüüd ainult mustvalge? Kuhu kadusid muud värvid ehk üksteise mõistmine ja kuulamine? Kas pole kummaline, et igast sõnast, igast rahumeelsest väljaütlemisest, võib n-ö sae käima tõmmata. Tean, et paljud ei julge ammu enam oma nime all sõna võtta või midagi kirjutada – kohe on märk küljes.
Armastuse definitsiooni oleme ilmselt kõik 1Kr 13. peatükist lugenud või kui pole või on ununenud, tasub üle lugeda. Kohe kindlasti ei ole armastus kuri, räuskav ega ähvardav. Ähvardamisega sõpru ei leia – ehk siis parteile toetajaid. Ütles ju ka Lotte filmis Alberti ema oma pojale, kui see uuris, kuidas endale sõpru saada: teeme koogi, vii teistele ja ütle „saame sõpradeks!“.
Loodan, et vaatamata sellele, mis toimub poliitikas ja Eesti ühiskonnas, tullakse suvel siiski kokku ja lauldakse koos – üksi pole keegi. Soovin, et keegi ei tunneks end üksi ega kogeks ka hirmu. Kui kedagi teist me kõrval pole, siis on ikkagi Jumal oma armastusega igal päeval me juures, ükskõik, kes on Eestit valitsemas.

 

 

 

 
Sigrid Põld,
kolumnist