Üks mõte sai teoks

Piltlikult kõneldes on ka koolielus sarnaselt kirikuga oma pühad asjad. Kindlasti kuuluvad niisuguste eriliste asjade hulka ka aineolümpiaadid. Mäletan oma õpingute ajast, kuidas aineolümpiaadidel edukalt esinenud õpilaste pildid kaunistasid koolimaja koridore, ainekonkurssidega seotud puudumised olid alati põhjendatud, olümpiaadiks õppimise käigus süvenesid usalduslikud kontaktid õpetajatega jne. Nüüd on analoogiline üritus olemas ka religioonialaste teadmiste teemal, sest esimene Eesti religiooniõpetuse olümpiaad sai 4.–5. aprillil teoks.
Ilmselt ei tuleks religioossetes asjades eriti rõhutada võistlemist ja konkurentsi, seda on tänapäeva maailmas niigi küllalt. Teisalt on igas õppeaines õpilastele vajalik võimalus oma teadmisi teistega kõrvutada, diskuteerida ja ka tunnustatud saada. Kompromissina otsustasimegi organiseerida õpilastele olümpiaadi näol tõsise konkursi, kus kõrvutati teadmisi, analüüsioskust ja kriitilisust, kuid püüdsime samal ajal soosida ka noorte omavahelist suhtlemist ja nende mõttevahetusi žüriiga. Õhtusöök toimus lisaks veel koos filosoofiaolümpiaadil lõppvooru jõudnud õpilastega, kus maailma suurte küsimuste vastu huvi tundvad noored võisid ka omavahel suhelda.
Kunagi kuulsin professor Kalle Kasemaalt toreda piltliku võrdluse, mis seletas teoloogia ja filosoofia vahet. Selgus, et mõlemad püüavad justkui pimedas toas lindu, kuid teoloog väidab, et ta on selle linnu kätte saanud. Rääkisin sellest võrdlusest ka mitmele õhtulauas istuvale õpilasele ja nad lubasid kodus selle mõttepildi paikapidavuse üle tõsiselt mõelda.  
Olin olümpiaadi ettevalmistamisel tegev korraldajana ja pidin järjekordselt tõdema, et kui eesmärk on mõistetav ja vajalik, on religiooniga tegelevate inimestega väga hea asju ajada. Žürii töötas tasuta, probleeme ületati huumoriga, tehti konstruktiivseid ettepanekuid, kuidas järgmisel aastal üritust paremaks muuta. Tänada tahaks ka koole ja õpetajaid, kes õpilasi ette valmistasid, filosoofiaolümpiaadi korraldajad ei keelanud oma kogemusi, Eesti Kirikute Nõukogu toetas olümpiaadi majanduslikult.  
Mäletan üsna juhuslikult loetud intervjuust Eesti Kirikute Nõukogu asepresidendi ja Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi pikaaegse õpetaja Joosep Tammo sõnu: «Noortesse tasub alati panustada.» Küllap läheb veel aastaid suurt vaeva, enne kui religiooniõpetuse olümpiaad soovitud vormi omandab, kuid usuliselt haritud noored on eesmärgiks, mis sellel teel jõudu annab.

Toomas Jürgenstein