Ukraina aitamine on kirikule oluline

Viibisin juunikuus välislähetusel Ukrainas, kutsujaks Interdiac (International Academy for Diaconia and Social Action). Tegu oli Luterliku Maailmaliidu solidaarsustöörühma väljasõiduga Ukraina toetuse kavandamiseks. Odessas oli meid vastuvõtvaks organisatsiooniks DELKU (Die Deutsche Evangelisch-Lutherische Kirche der Ukraine).
Kohtumised leidsid aset Odessas, mis on sõjapiirkonnast mõnesaja kilomeetri kaugusel ning peaaegu kahjustamata. Seal on küll toimunud provokatsioone ja plahvatusi, aga mitte otsest lahingutegevust. Samas on selge, et Ida-Ukrainas käib sõda, milles ollakse vastamisi sõjalise väljaõppe saanud palgasõduritega, kes kasutavad kaasaegset sõjatehnikat ning keda riiklikult toetab Vene Föderatsioon. Mõne päeva eest langes vangi kaks palgasõdurit (üks neist ohvitser) ning ka nende napid tunnistused ei jäta selles kahtlustele ruumi.
Kohtusime protestantidest vabatahtlike Sergei Gurmanidze ja Leonid Bolgaroviga, kes on periooditi tulejoonel ja tagalas kaplani ülesannetes. Tõime kaasa nende tööd tutvustava salvestuse, mida on lubatud kasutada ka avalikult, ja muud materjali (fotod, õppematerjalid), millega ümberkäimisel tuleb arvestada piirangutega. Ametlikku sõjakaplanaati seal ei ole ning palka ei maksta. Kaplanite tegevust reguleerib konfessioonideülene määrus. Valmimas on seaduseelnõu, mille kohaselt peaks 1000 võitleja kohta olema üks kaplan.
Ukrainas vähemuses oleva luterliku kiriku piiskop Ser­ge Maschewski, kes on ametis 2014. aastast, leidis aega de­legatsiooniga kohtumiseks ning ülevaate andmiseks olukorrast riigis ja kirikus. Piiskop leiab, et DELKU missioon on olla sildade ehitaja inimeste, konfessioonide, sotsiaalsete gruppide vahel. Kirik on hakanud end tunnetama iseseisva kirikuna, mitte enam ELKRASi (Evangelisch-Lutherische Kirche in Russland, der Ukraine, in Kasachstan und Mittelasien) filiaalina. Krimmist rääkides tuleb teada, et sealsed kogudused pidid end registreerima ümber Vene seaduste kohaselt. Piiskop toonitas, et idakonflikt õpetab ohverdamist.
Kõrgelt tuleb hinnata ka koguduste panust võitlejate aitamisel, vanemliku hoolitsuseta laste ja vaeste perede toetamisel ning DELKU ja vabakirikliku Living Hope’i koostööd. Kohtusime ka kohaliku invaühingu esindajaga – ratastoolis invaliidiga, kellel on suurejoonelised ja osaliselt juba töös plaanid puuetega inimeste abistamiseks, rehabilitatsiooniasutuse ja vanadekodu rajamiseks. Huvipakkuv oli ka nelipühi piiskopi juhitav kibutsi tüüpi põgenikekeskus Odessas. Põgenikega kaasnevatele riskidele tuleb pöörata tähelepanu ja kujundada valmisolek.
Ukraina aitamine võiks olla oluline kogu EELK-le. Ukrainas käib sõda. Solidaarsustöörühm jõudis mitme konkreetse ettepanekuni, mis esitatakse pärast vormistamist Luterlikule Maailmaliidule ning siis ka EELK konsistooriumile ja diakooniakomisjonile. Lisaks humanitaarabi vahendamisele sisaldavad need ettepanekud ka ekspertabi, koolitust, sõjapuhkust jms. Kaplanaadi arendamist Ukrainas on vajalik arutada Eesti kaplanaatide esindajatega.
Omaette teema on EELK suhted DELKUga, mis on nüüd iseseisev kirik. Piiskop Serge Maschewski lubas oma ettepanekud diakooniaalaseks koostööks saata lähiajal. Kahetsusväärselt on kiriku juhtkonnas enne Maschewski valimist ja ametisse seadmist aset leidnud kuritarvitused ja kiriku kinnisvara võõrandamine. Probleemile otsitakse lahendusi. See ei tohiks aga kahjustada noore piiskopi ning iseseisvunud kiriku innukaid ja ausaid püüdlusi eneseleidmisel ning kaasmaalaste abistamisel sõjaolukorras.
Riigi läbipaistmatu valitsemine ei kergenda neid ülesandeid. Meeldiv on tõdeda, et Serge Maschewskil on pühendunud meeskond ja valmisolek konfessioonidevaheliseks koostööks. DELKU soovib olla sillaehitajaks ortodokside, protestantide ja katoliiklaste vahel. Moodustatud on oikumeeniline nõukogu, kuhu kuuluvad ka juutide ja muslimite esindajad.

 

 

 

 
Avo Üprus,
konsistooriumi diakoonia- ja ühiskonnatöö talituse juhataja