Ühtehoidev Eestimaa

Läinud reedel, taasiseseisvumispäeval, kogunes Eesti rahvas enam kui sajasse laulupaika või televiisori ette, et laulda üheskoos üldtuntud ja armastatud isamaalisi koorilaule.
Viimasel ajal on üsna palju vaieldud 20. augusti tähistamise üle, kas ja kuidas seda päeva esile tõsta. Olen arvamusel, et taasiseseisvumispäeva ei peaks tähistama sarnaselt vabariigi sünnipäevaga, kuid oma riigi tagasivõitmist, ühise saavutuse tunnet tasuks väärikalt meeles hoida siiski igal aastal ja mitte üksnes riigipühana kalendris.
Ehkki nii mõnedki televaatajad panid pahaks, et tänavuse ühtelaulmise ürituse teostus osutus üsnagi kommertslikuks – sagedad reklaamklipid, intervjuu Elioni esindajatega jne, oli see paljude eestlaste arvates suurepärane idee meenutamaks vabaduse päeva. Ei ole ju Eestis inimest, kelle elusaatus oleks jäänud sellest päevast puudutamata.
1991. aasta augustikuu eelviimasel pühapäeval Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haameri koju kogunenud pühapäevakoolilapsed koos ei laulnud, ent ühine osadus oli suur. Mäletan hästi, kuidas pisike magamistuba oli puupüsti rahvast täis, kõigi ärevad pilgud suunatud televiisorile ning käed palveks koos. Üheksa-aastase tüdrukuna ei taibanud ma toona olukorrast just palju, ent õpetaja murelik meel tegi kurvaks. Palvetasin hoolega nii tema kui koduste eest, et nad ei peaks hirmu ja kurbust tundma.
Koju läksin päris kerge sammuga, sest teadsin, et kui nii palju inimesi Jumala poole pöördub, aitab Ta kindlasti.
Merje Talvik