Uhkus on enne langust

Möödunud laupäeval reformierakonna üldkogul peetud kõnes keskendus peaminister Andrus Ansip Eesti edule ja reformierakonna rollile selle edu saavutamisel.
Lugedes peaministri kõnet, hakkasid kõrvus kõlama tuntud rokkgrupi Singer Vinger omaaegse lööklaulu «Salasilm» refrääni sõnad: «Kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli! Kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli! Kõik endast annan ma, oh küll ma olen tubli! Tubli olen ma!»
Juba pikki aastaid riiki valitsev juhtiverakond alustas sügisesteks kohalike omavalitsuste valimisteks mõeldud kampaaniaga, mille pealoosung kõlab: «Uhke Eesti üle!». Ka mina arvan ennast nende eestimaalaste hulka, kes on veendunud, et Eesti elu on paljudes valdkondades oluliselt edasi läinud. Ka on mul olnud kristlik-konservatiivset maailmavaadet järgiva kodanikuna hea meel, et Skandinaavias aastakümneid domineeriv tsentrist vasakule kalduv poliitika ei ole olnud Eestis juhtrollis.
Paraku näen ma ühiskonnas levivaid tendentse hinnates, et muutused on tulemas. Teatud ring- ja erakonnad on eetikast, väärtustest ja vabadustest kõneldes väänamas nende mõistete seni kehtinud tähendusi ning impordivad Põhjamaadele omast kultuslikku humanismi ka Eestisse. Kahjuks on nende muutuste üheks põhjuseks ka praeguste otsustajate liigne enesekindlus oma asendamatuses ja alternatiivide puudumises.
Võimuväsimus teeb oma töö ja ennastimetlev uhkus Eesti saavutuste üle võõrandab võimulolijad neist inimestest ja inimgruppidest, kes ei suuda tunda uhkust oma elanikest tühjeneva koduküla, suletud kooli, likvideeritud apteegi ja postkontori, pankrotistunud kaupluse ja mahamonteeritud pangaautomaadi üle. Kirik on veel ainus koht, kuhu saab minna seni, kuni liinibuss veel viib, päästeamet ei takista või muinsuskaitse lubab.
Uhkus, enesekiitus ja -imetlus on saanud saatuslikuks paljudele. Kui ruumi on järel vaid nii palju, et ainult ühele jagub, samuti õhku ja päikest ning ka kõike muud on vaid ühe jagu, võib olla kukkumine kiire ja järsk. Nõnda on nii mõnigi täht kaotanud oma sära ja solist oma publiku. Ajalugu tunneb mitut keisrit, kuningat, kindralit ja paavsti, kes õhtul magama heites uinusid enesekindlas rahus ja teadmises, et nende positsioon on kõikumatu, kuid hommikul ärgates pidid tõdema, et rahu oli näiline ning aupaiste ajutine.
Nähes, millisele retoorikale ehitab riigi juhtiv erakond üles oma sügiseste valimiste kampaania, taipasin, kui lähedal ollakse käitumiselt sellele Luuka evangeeliumis kirjeldatud rikkale mehele, kelle põllumaa oli hästi vilja kandnud ja kes ehitas uued ja suuremad aidad, et sinna paigutada kogu oma vara. Jumal ütles sellele mehele: «Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing!» Ja Jeesus lisas: «Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.» (Lk 12:18–21)
Kiriku õpetus on surmapatte reastades lisanud nende sekka ka uhkuse patu. Peagi oleme uhked oma uhkuse üle, kuid jääme üha vaesemaks Jumalas.
Seni rikkust ja küllust nautinud Euroopa viskleb ja ägab finants- ja võlakriisis ning igasugune püksirihma pingutamine toob erinevatesse ühiskonnakihtidesse kuuluva rahutu rahva tänavale märatsema Hispaaniast Rootsini.
Teatud küsimustes ei maksa ka rahva arvamus enam midagi. Olgu need kümned tuhanded allkirjad perekonna toetuseks Eestis või sajad tuhanded meeleavaldajad traditsioonilise abielu toetuseks Prantsusmaal – kui parteipoliitikast lähtuv esinduskogu on käed tõstnud, ei maksa rahva enamuse hääl enam midagi. Vähe ei puudu, et see hääl seaduse toel vägivallaga vaikima sunnitakse.
Demokraatia on kaotamas. Kas oleme uhked selle üle? «Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistust» (Õp 16:18), kirjutab Õpetussõnade autor.

 

 

 

 

Urmas viilma,
kantsler