Ühiste mõtetega elu- ja kirikuteel

Nelipühal tuleb Tallinna tee jalge alla võtta Keila koguduse vabatahtlikul töötegijal Hilje Kelemendil, et peapiiskopilt vastu võtta EELK aukiri.

«Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis,» kirjutatakse apostlite tegude raamatus. Nii võiks öelda ka Hilje ja Ülo Kelemendi kohta – üks neist on koguduse perenaine, teine kirikumees.
Tabasin nad Lääne-Harju praostkonna sinodi ajal kiriku juurest, kus mõlemad olid usinalt ametis. Hilje oli katnud kohvilaua ja Ülo hoolitses, et kõik jumalateenistuseks valmis oleks.
Kiriku sõjaeelne küttesüsteem uhkas mõnusat soojust välja – kuskil, vist keldris, olid puud põlema pandud. Mõlemad on eluaeg olnud kirikuga seotud ja kirik nad ka omal ajal kokku viis. Juba Ülo vanemad olid Keila kirikuga seotud.
Hilje kõneleb, et tema isa oli Nabala palvemaja jutlustaja ja pühapäeviti pidas ta enne hommikusööki alati väikese palvuse. Palvemajja oli kodust kolm ja pool kilomeetrit ja ega Hilje alati tahtnud sinna minna, sest teha oleks muudki olnud.
Aga usukindluse ja jumalaarmastuse ta enda sisse sai. Nagu ka tema õed Vaike Särak ja Helmi Reinsoo. Hilje ja Vaike on agarad vastama kirikulehes ilmuvatele Eesti Piibliseltsi küsimustele.
Teadmisi aitavad täiendada kaks korda kuus koguduses peetavad piiblitunnid, millest Hilje usinalt osa võtab. Nüüdseks küll oma tegevuse lõpetanud seenioride kooris laulmine ja koorivanemaks olek võttis osa Hilje aega. Enda lauluoskust ta eriti ei hinda, aga huvitav oli koori jaoks laule välja otsida.
Hiljel on huvitav elukutse – ta õppis Tallinna kergetööstustehnikumis konstruktoriks-modellistiks ja oli tööl Klementi õmblusvabriku eksperimentaaltsehhis. Nii et kui ostetud kleidid naistele hästi selga istusid, oli see tänu Hilje osavusele. Töö on võimaldanud ka palju reisida. Abikaasa Ülo on elektrik ja töötab telemajas. Aga õnneks jätab töö talle küllaldaselt vaba aega.
Jumal on neid õnnistanud kolme poja ja nelja lapselapsega. Keskmine poeg on samuti kirikumees ja isale abiks. Abikaasadel on sarnased mõtted, see seob ja viib edasi. «Kui üks kisub ühele poole ja teine teisele poole, ei tule midagi välja. Ei kujuta ettegi, et meie elu võiks teistsugune olla. Oleme hoitud ja usaldame oma mured ja raskused Jumalale,» ütleb elukogenud Hilje Kelement.
Iseseisvuse saabumise aastatel aitas Hilje pühapäevakooli läbi viia ja kui Marianne Hapsal Soome läks, jäi üksi lapsi juhendama. Vahepeal jäi koguduses see töö soiku, kuid on taas tänu õpetaja abikaasale Pirjo Rootsile hoo sisse saanud.
«Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena,» ütleb Paulus kirjas roomlastele. Apostlite teod ja Pauluse kirjad on Hilje lemmiktekstid Piiblis. Soovime Hilje ja Ülo Kelemendile tüdimatut indu ja tulist vaimu.
Rita Puidet