Ühisosa otsides

Möödunud pühapäeva heitlik, kord lumesajune ja siis taas pilve tagant päikest paista lubav ilm ilmestab hästi neid mõtteid ja tundeid, mis valdasid inimesi riigikogu valimiste viimasel päeval ja hilisõhtusel tulemuste ootamise ajal. Pühapäeva ulatunud häälekas valimiskampaania ning parklaid ja teeääri palistavad üleelusuurused plakatid muutusid viimastel nädalatel ilmselt paljudele taustamüraks, nii et mõnigi inimene ohkas tahtmatult, et nüüd lõpuks ometi saab see kõik mööda. 

Seda, et n-ö demokraatia pidupäev jättis ükskõikseks väheseid hääleõiguslikke kodanikke, näitas varasemast oluliselt suurem valimisaktiivsus. Esmane järeldus toimunust on kindlasti see, et sellel korral mõjutasid valimisi enim Ukraina sõjast tulenevad ohud ja hirmud ning selle taustal ka inimeste toimetuleku küsimused.

Paljud kristlased seisid enne oma valikute langetamist küsimuse ees, kuidas selles olukorras toimida ning milline võiks olla nende maailmavaatest lähtuv valijakompass, orienteerumaks keset loosungite ja lubaduste metsa. Kümmet erinevat Eestis tegutsevat kirikut ühendav Eesti Kirikute Nõukogu saatis aegsasti riigikogu valimistel kandideerivatele Eesti erakondadele kümnest punktist koosnevad ettepanekud, mis vähemalt poolte poliitiliste MTÜde puhul väljendus ka kohtumistes EKNi juhatuse ja erakondade esindajatega. Vahetult valimiste eel avaldas EKNi president peapiiskop Urmas Viilma valimislabürindiks nimetatud ülevaate. Tema sõnul oli väga keeruline üheksa riigikogusse pääseda püüdva erakonna programmidest midagi kristlasest valija jaoks üles leida.

Veel enne peamist valimispäeva avaldas ERRi portaal (4.3.2023) Johann-Christian Põderi arvamusartikli, kus autori sõnul kiputakse Eestis ühe või teise teema puhul „kristlikke väärtusi“ samastama mõne traditsioonilise seisukohaga, mis ei ole iseenesest kuidagi eriliselt kristlik. Artikli autorile näib, et ristiinimese kompassi asemel on tegemist pigem ristiinimese karikatuuri või kõverpeegliga, kuna see jätab kristlastest mulje, et nende tähelepanu on kitsalt seksuaalsuse, soo või elu alguse ja lõpu küsimustel. Nii soovitakse tema sõnul kitsendada kristlust paarile „traditsioonilisele“ arusaamale.

Kui viidatud arvamusartikkel väljendab soovi, et risti-

inimese valimiskompass peaks ennekõike esile tõstma igaühe inimväärikust ja inimõigusi lähtuvalt armastusest, siis on tegemist teatud mõttes lahtisest uksest sissemurdmisega. Kirikute nõukogu liikmeskirikute esindajad nimelt ei kitsenda kristlust paarile ühisele seisukohale, vaid peegeldavad seda, milles ollakse leidnud erinevate koguduste ülene ühisosa. Just vastutus tulevaste põlvkondade ees on erinevaid kirikuid ammu enne globaalsete teemade aktuaalseks muutumist ühiskonnas olnud eeskõnelejaiks näiteks loodushoiu, kliima või pagulaste aitamise küsimustes. Ka sotsiaalse toimetuleku ja vaimse tervise teemad on kirikute jaoks iseenesestmõistetavad küsimused, kuid millegipärast kuuleme just vastsete parlamendisaadikute suust soove, et moodustatava uue valitsuse üheks olulisemaks otsuseks peaks olema näiteks perekonnaseaduse muutmine sellises sõnastuses, milles on võimalik abielu sõlmida kahe täiskasvanud inimese vahel.

Lõppenud valimiste ajal mitme erakonna poolt valitud jõulise vastandumise kampaania lõhestas ühiskonda ja ei lähtunud alati poliitika sisust. Praegu oleks kõigil osapooltel aeg rahunemiseks ja valimiste võitjatel võiks olla tarkust mitte anda järele kiusatusele luua vaid ühele maailmavaatele orienteeritud valitsust, vaid kaasata ühiskonna jaoks turbulentsel ajal valitsemisse erinevaid poliitilise spektri erakondi.  

Olen nõus nendega, kes on väljendanud arvamust, et meil ei ole idakaares püsivate tumedate pilvede taustal aega pikaks poliitiliseks vastasseisuks, kuid sel juhul peaksid kõik arutelu osapooled mõistma ka enda arusaamadest erinevaid seisukohti ning püüdma leida ühisosa, nii nagu seda on juba enama kui kolme aastakümne jooksul suutnud erinevate liikmeskirikute ja kultuuride vahel leida Eesti Kirikute Nõukogu liikmed ja juhid.

 

 

 

 

Anti Toplaan,

assessor