Ühishuvi – deklaratsioon või reaalsus?

Eesti Vabariigi valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu vahel sõlmitud ühishuvide protokolli allakirjutamisest möödub kümme aastat.
Eesti taasiseseisvumise järel oldi harjutud sellega, et kiriku esindajad osalesid aktiivselt nii poliitilises, kultuurilises kui avalikus tegevuses. ERSP ja Kristliku Liidu asutamine, vaimulike osalemine Eesti Komitee ja riigikogu töös, sinimustvalge lipu aastapäeva tähistamine Otepää kirikus, üldlaulupeo rongkäigu alustamise eel koos peotule ja üldjuhtidega Kaarli kiriku altari ees seismine õnnistuse saamiseks on vaid mõned seigad kristliku sõnumi mõjust ühiskonna tolleaegses elus.
2002. aastal peeti vajalikuks valitsuse ja kirikute vahelist suhet täpsustada ühishuvide protokollis. Eestis ei ole riigikirikut ja seetõttu oli valitsuse partneriks 10 erinevat konfessiooni esindav kirikute nõukogu. Loomulikult võis iga kirik ka ise suhelda nii riigi kui omavalitsuse esindajatega. Näiteks valitsuse ja luterliku kiriku koostöö arendamiseks moodustati vastav komisjon. Kuid ühishuvide protokollis märgiti ära need riigi haldusalad, kus kirikud saavad kaasa aidata rahva usulise ja kõlbelise elu kujundamisel. On ju kristlik kultuur sajandeid mõjutanud elu erinevaid valdkondi ja kirikud omavad ajaloolist kogemust, mis on eelduseks tulevikusihtide seadmisel.
Ühishuvid eeldavad mõlemapoolset huvitatust. Riik näeb kirikute vajalikkust kindlasti selles, et kogudused haldaksid unikaalseid sakraalhooneid, mis muinsuskaitse objektidena nõuavad erilist hooldust ja sensitiivset korrastamist. Pühakodade programmi raames on riigieelarvest eraldatud teatud ressursid, mis aga kaugeltki ei kata vajaminevaid kulutusi halvas olukorras sakraalhoonete korrastamiseks. Kui väikesed kogudused loobuksid pühakodade haldamisest, ei suudaks riik tõenäoliselt kirikuhooneid senisel tasemel enam korras hoida.
Kaplanite teenistus kaitseväes ja kinnipidamisasutustes on igati õigustanud oma tegevust. Mõnda häirib küll palveteenistus avalikel üritustel, kuid see on vaid üks kaplaniteenistuse ülesanne kutsealuste kaitsetahte kasvatamisel. Haiglates ja hooldekodudes tehtav hingehoidlik töö on jäänud vabatahtlikuks. Ei ole suudetud leida võimalust või otsustajatel puudub huvitatus hingehoidja ametisse määramiseks. Valdavalt tehakse hingehoidlikku tööd koguduse vahenditest ja vaimuliku isiklikust panusest.
Kirikutel on rahvusvahelisi suhteid, mis võimaldavad erinevates foorumites esineda ning tutvustada Eestit ja tema kultuuriväärtusi. Rahvusprogrammi raames on teenitud eesti kogukondi nii idas kui läänes.
Saated televisioonis ja raadios on leidnud kindla koha päeva või nädala kavas. Peale saatesarja «Ajalik ja ajatu» ja hommikupalvuste Vikerraadios on väga kuulatavad Pereraadio ja Raadio 7 programmid. Viimasel ajal on kristliku sisuga saateid olnud võimalik jälgida ka «taevakanalite» kaudu. Raamatukauplustes on eraldi riiulid kristliku kirjandusega. Tänu Eesti Piibliseltsile on aastate vältel suudetud trükkida nii eesti kui hõimurahvaste keeltes pühakirjatekste ja anda välja üldharivaid raamatuid. Ajaleht Eesti Kirik ja koguduste infolehed on vabalt kättesaadavad.
Kõike seda arvestades peame olema tänulikud Loojale ja tegijatele. Kuid ometi kaasneb sellega teatud nõutus. Mida rahvas kirikult ootab? Kas riigil on jätkuvalt huvi arvestada kiriku osaga rahva teenimisel. Küsima ajendas suhteliselt tagasihoidlik vastukaja kristliku teenimise ja sõnumi pakkumisele. Ma ei soovi anda hinnangut igale nähtavale tegevusele, aga tundub, et inimesed alati ei mõista, kes on ühe või teise ürituse korraldaja, kes organiseerib, kes tellib muusika ja kes katab kulutused. Tihedam koostöö erinevate kirikute ja kristlike organisatsioonide vahel tooks kindlasti enam selgust. Kuid kõike ei ole võimalik ühte liita ja koos teha.
Möödunud suve suuremaks kristlikuks ürituseks oli rahvusvaheline festival «Heartbeat Tallinn» ja selle kulminatsiooniks suurejooneline jumalateenistus ehk Kristuspäev Lilleküla staadionil. Festivali korraldamine ja ettevalmistus nõudis organiseerijatelt hulga aega ja pühendumust. Kahjuks jäi inimestele hägusaks ürituste tähendus ja eesmärk. Kutsutud riigi- ja linnavalitsuse esindajaist osalesid vaid üksikud, vaatamata sellele, et palvetati Eesti maa ja rahva hea käekäigu pärast. Ka koguduseliikmete osadus jäi tagasihoidlikuks ja see on juba tõsine väljakutse kõikidele, kes hea tahtega püüavad avalikult ja nähtavalt kristlikku sõnumit levitada, aga peavad tõdema, et ühine huvi ei tõuka alati veel ühisele tegevusele.
Vahest on õigus ühel elukogenud koguduseliikmel, kes arvas, et moodsad suhtlusvahendid ja meile mitte omane kristliku kultuuri vagadusevorm ei ole veel juurdunud Maarjamaa mullas ja inimeste südames.

 

 

 

 
Einar Soone,
piiskop