Ühine ja kindel alus

Laman keset Liivi lahte asetseval pisikesel saarel, tundes, et maapind kõigub. Ankurdan pilgu aknast paistva Ruhnu vana puukiriku tornile. Eksisin. Saar on paigal. Kirik on paigal. Minu sees lainetab meri. Nii võib juhtuda, kui jõuad lõpuks kindlale maale pärast viiepäevast merereisi.
Nii võib juhtuda ka siis, kui elus pole kindlat alust; vundamenti, mis kannab. Laineid, mis meie elu kõigutavad, on rohkem, kui igatseme. Naastes internetivabast keskkonnast, küsid igaks juhuks, ega võim pole vahetunud. Ei ole, aga tuul puhub tugevamalt, kui ehk meeldiks: Isamaa ja Res Publica Liidu uue esimehe Helir-Valdor Seederi valimisega on sisepoliitiline kliima taas kõikuma löönud ja Suurbritannias Manchesteris plahvatavad pommid. Järjekordne terrorirünnak toimub justkui vastuseks USA presidendile Trumpile, kes pühapäeval oma esimesel välisvisiidil Saudi Araabiasse kutsus islamikogukondi üles ühiselt vastu seisma islamiäärmuslusele.
Homme on taevaminemispüha, möödub 40 päeva ülestõusmispühadest. Kristus võeti taeva, ent meie saame Püha Vaimu läbi sõna ja sakramendi, kiriku toimimise kaudu elu helgetel ja ka tormistel hetkedel temaga ühenduses olla. Kirik on kogunemas Tartusse, et tähistada EELK 100. aastapäeva, et ankurdada oma pilk taas kord ühiselt Jeesusele Kristusele ja veenduda, et maapind ei kõigu, et meil on ühine ja kindel alus.
Kätlin Liimets