Ühendav rahuaeg

Möödunud nädalal tähistati Vabadussõja alguse 100. aastapäeva. Punaarmee tungis Narvas üle piiri ja esimesed vastuseisjad neile olid halvasti relvastatud koolipoisid. Paljudele tundus Eesti olukord tookord lootusetu, kuid noorem põlvkond oli toona uljam ja uskus võimalusse ülekaalukas vaenlane siiski tagasi lüüa.
Kõrvaltvaatajatele olid poisid-sõjamehed kõike muud kui kartust ja julgust sisendavad. Vaimulik ja poliitika Jaan Lattik kirjeldab sõtta minevaid poisse oma mälestusteraamatus „Viljandi kirikumõis kõneleb“:
„Viljandi maakiriku mäe alt möödub marsitaktis rood, 30-40 meest. Kaks viimast ei taha anda kuidagimoodi mehe mõõtu välja. Küll võtavad nemadki pikad sammud, ei eksi käies jalgadega. Kuid pikkus ei anna ennast seada. Lühike, mis lühike. Üks neist on paksusele kalduv, teine peenike ja sale. Põsed mõlemal korralikult punnis ja silmad tikuvad peast välja, nii nad vahivad ettepoole, kus kõnnib ülemus. Püss ei sobinud kummalegi. Oli pikem kui poisid. Korgipüss oleks parem. Ülikonnaks oli mõlematel topitud koolipoisipalitu. Peas ühel koolipoisil müts, tärn ees. Teisel läkiläki, ka tärniga. „Oh sa heldeke, oh sa taevas küll, kaege, latse kõnnise püssiga,“ hädaldasid naised tee ääres mäenõlvakul.“
Küllap oleme kogenud, kui lihtne on ka suuremas seltskonnas leida jutus ja mõtetes üksmeelt, kui jutt on Vabadussõtta läinud noortest meestest ja koolipoistest. Ka minu kodukoolis Hugo Treffneri gümnaasiumis seisab aulas kõige olulisemal kohal mälestustahvel Vabadussõjas langenud treffneristidele, mis imekombel nõukogude ajal säilis. Aga Vabadussõda kestis natuke üle aasta ning sealt naasnud võitlejad sukeldusid igapäevasesse rahuaja ellu. Rahuajal aga pole eesmärgid ja sihid enam nii selged kui sõjas. Kaitseministeeriumi tellimusel restaureeriti Vabadussõja alguse aastapäevaks Theodor Lutsu 1927. aastal valminud film „Noored kotkad“, mis on ühena vähestest Teise maailmasõja eelsetest filmidest säilinud peaaegu tervikuna. See film jutustab 1918. aastast, kui paljud erinevate elualade mehed tõttasid kaitsma noort Eesti Vabariiki.
Filmi peategelasteks on Vabadussõtta läinud üliõpilane Tammekänd, sepp Laansoo ja talusulane Lepik. Mehed võitlevad vapralt ja nutikalt, peavad raskeid lahinguid ning löövad vaenlase tagasi. Talusulane langeb, teised hakkavad Eestit üles ehitama. Ja filmi lõpukaadrites on kõik hästi, mehed on loonud pered, teevad tööd ja on rõõmsad.
Aga fantaseerime pisut ja mõtleme, kuidas Tammekännu ja Lepiku saatused võisid edasi kulgeda. Kas nad majanduslikult jalad alla said, kuidas elasid üle kolmekümnendate kriisiaja, kas nende pereelu sujus? Kas nad üritasid nende endi poolt kaitstud riiki ka edasi juhtida, näiteks vallavolikogus? Võib-olla nad ühinesid sama erakonnaga ning jätkasid ühiselt, võib-olla aga sattusid erinevatesse erakondadesse ning asusid teineteise vaateid kritiseerima.
On tõsi, et ühine idee liidab. Eriti lihtne on siis, kui on olemas ühine vaenlane. Tunduvalt raskem on näha ühist ideed rahuajal, kus elu edeneb vaevaliselt samm-sammult, kus ikka tuleb ette tagasilööke nii majanduslikus kui isiklikus elus, surutise ajal ei tundu paljud asjad ühiskonnas õiglased jne. Ometi avaldub minu meelest inimeste tõeline suurus siis, kui neid ühendab mitte rahulolematus, vaid püüd rahu hoidmise poole.
Vabadussõda on suur sündmus Eesti ajaloos ning seal langenute mälestamine meie aukohus. Ometi on hea vahel mõelda, et ühendava sõjamälestuse kõrval on alati olemas veel suurem eesmärk – ühendav rahuaeg.

 

 

Toomas Jürgenstein,
kolumnist