Üheksa ametit, kümnes isikupärane teoloogia

Üheksa ametit, kümnes isikupärane teoloogia

31. mail täitus teoloogiadoktoril, õppejõul, tõlkijal ja Mustamäe koguduse abiõpetajal Jaan Lahel 50 eluaastat.

Jaan Lahe 2018. aastal ilmunud jutluste kogu „Uks teise maailma“ tagakaanel kirjutab assessor Marko Tiitus: „Jaan Lahe on Eesti luterliku kiriku isikupärasemaid vaimulikke, ühendades endas tipptasemel teoloogilise kompetentsi, laiapõhjalise humanitaarse eruditsiooni, vahetu ja isikliku usu Jumalasse ja missiooni tutvustada kristliku usu aegumatut sisu kaasaja inimesele mõistetavas keeles.“ Selline määratlus on hea kokkuvõte tohutu töövõimega teadlase ja vaimuliku laiahaardelisusest.

Julgusega väidan, et Jaan Lahe ühtaegu tagasihoidlik ning särav olemus ja teadlaseanne on meie teoloogiamaastikul uued horisondid avanud. Nooruses võis temas ka särisevat protestivaimu märgata. Sellele tagasi vaadates ütleb dr Lahe muiates: „Olen rahulikumaks muutunud. Ei tunne vajadust kellegagi sõdida“, ja lisab sedamaid: „Kõige enam mind häirib kirikus, et on hakanud levima intellektuaalsuse, hariduse ja teoloogia vastane hoiak teoloogiatudengite hulgas. Mõned ütlevad otse, et ega ma teie juttu usu, aga kuna ametisse tahan saada, siis pean selle läbi tegema.“

Kümme päeva enne juubelit toimunud virtuaalne usutlus kulges rahulikult, dr Lahe vastused on konkreetsed ja usun, et lugeja on nõus, et kohati väga julged. Piiride ületamine nõuab läbitunnetatud usaldust ja suurt sisemist kindlust. Selle olemasolus ei tekkinud vähimatki kahtlust.

Kui elu jagada peatükkideks, siis milline on praegu käsil ja kuhu juubel paigutub?

Ei taju, et minu elus suur muutus toimuks. Kuna tegemist on ümmarguse sünnipäevaga, siis on loomulik, et mõtlen, mida olen teinud viimastel aastakümnetel ja mida veel teha tahaksin. Tundub, et olen teinud juba päris palju, aga sellest, et mu elutöö oleks tehtud, on asi väga kaugel.

Kas on midagi, mida soovid endale juubeliks?

Soovin, et saaksin kaua tegeleda asjadega, mis on mulle olulised, huvitavad. Et minust oleks kasu: äratada inimestes huvi vaimsete asjade vastu, kaasa aidata nende vaimsele kasvamisele, religioossetele otsingutele. Soov on uurida ja tõlkida palju raamatuid. Erilise missioonina Eestis näen püüet kristlikku sõnumit edastada selliselt, et see oleks mõistetav tänapäeva haritud inimesele, kes on harjunud kriitiliselt mõtlema.

Mida siiani tehtust ise enim esile tõstad?

Olen kirjutanud kaks rahvusvahelist monograafiat. Maailma tasandil pole selles midagi erilist, et üks teadlane välismaal kaks raamatut avaldab, aga palju on meil Eestis neid teadlasi, kellel on rahvusvahelisi monograafiaid? Seda pean saavutuseks. Oma raamatututest väärtustan kõige enam siiski oma viimast raamatut „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?“. See oli, mida kaua mõttes kandsin ja kirjutasin umbes poolteist aastat. Tunnen, et see on teoloogias otsekui mu elutöö vahekokkuvõte.

Sind on liberaalseks teoloogiks nimetatud. Esimese maailmasõjani viljeletud liberaalne teoloogia rõhutas usu mõistuspärasust ja tõi ristiusu tuumaks moraali, nähes Jeesuses Kristuses eelkõige kõlbelist eeskuju. Tundub, et sinu vaated ei sobitu sellise määratlusega. Kuhu sind paigutada teoloogilisel maastikul?

Liberaalseks nimetatakse tihti igasugust akadeemilist teoloogiat. Ei pea end üldse selle voolu esindajaks. Teisest küljest ei demoniseeri seda suunda. Arvan, et kõik teoloogilised mõttesuunad ristiusu ajaloos on midagi väärtuslikku andnud – ka palju kirutud ratsionalism ja liberaalne teoloogia. Mõlemad on andnud oma panuse tänapäeva kiriku vaimse palge kujunemisse.

Liberaalne teoloogia pole ka ühtne. On pigem üldnimetus suundumustele kui koolkond. Ühendavaks on, et selle esindajad tundsid: kaasajal toimub kiire sekulariseerumine ja ristiusu sõnum ei kõneta enam paljusid. Nende püüe oli seda edastada kõnekalt. Kui palju nad suutsid mõista, mis on ristiusus kõige olulisem, ja kuidas neil õnnestus seda edasi anda, on teine küsimus. Aga eesmärk oli neil kiiduväärne ja midagi nad suutsid sellest ka teoks teha.

Kuidas sa end sel juhul määratled?

Ei pea end ühegi teoloogilise koolkonna esindajaks. Olen tänapäevane akadeemiline luterlik teoloog. Mõjutanud on mind kindlasti Uku Masing. Kuhu me tema paigutaksime? Ta ei esinda ühtegi koolkonda. Teiseks mõjutajaks võib nimetada Rudolf Bultmanni, keda ekslikult peetakse liberaalseks teoloogiks, tegelikult on ta dialektilise teoloogia esindaja. Nooruses oli liberaal, siis tegi suure pöörde ja temast sai liberaalse teoloogia kriitik.

Oma osa minu arengusse on andnud ka Paul Tillich, kes püüdis liberaalset ja dialektilist teoloogiat ühendada ning tasakaalustada, nimetades seda vahendusteoloogiaks. Mis neid kolme väga eripalgelist teoloogi ühendab, on aga suur eruditsioon, sügavuti minek, julgus olla ebakonventsionaalne ja lõpuks see, et neil kõigil kolmel on oma isikupärane vaatenurk ristiusule.

Viimastel aastatel võib kuulda seisukohti, et ajaloolis-kriitiline piibliuurimismeetod on end ammendanud. Seda on väljendanud näiteks dr Arne Hiob (Vt Eesti Kirik 22.2.2019) ja nii mõnigi teine. Kuidas suhtud sellisesse väitesse?

Piibli uurimine nii roomakatoliiklikes kui ka luterlikes ülikoolides toimub just selle meetodi abil. Väita, et see meetod pole piiblitekstide uurimiseks adekvaatne, on põhjendamatu. Piibliteadlased avastavad selle meetodi abil kogu aeg midagi uut ja kui see on nii, siis küllap see meetod töötab.

Selge on, et igal meetodil on piirid. Palju jääb oletuslikuks ka Piibli puhul, aga filoloogilisele ja ajaloolisele piibliuurimisele ei näe alternatiivi. Kontekstivabalt piiblitekste uurida ei ole õige tee. See võib viia meelevaldsete ja äärmuslike tõlgendusteni ning tekitab ka uusi liidrikeskseid religioosseid gruppe, mis saavad tihti just alguse kellegi ulmelisest piiblitõlgendusest. Kui keegi mõtleks välja parema meetodi kui ajaloolis-kriitiline, siis võiks selle üle arutleda, siiani pole seda suudetud.

Sinu raamatu „Sõnum teisest maailmast“ lõpus on 22 teesi ristiusu põhisõnumist ja kristlikust õpetusest. Üheksandas märgid, et iga üksiku inimese ja kogu inimkonna eksistentsil on mõte ja siht, milleks on saavutada võimalikult lähedane kontakt Jumala kui olemise alusega. Selle saavutamine toimub läbi vaimse kasvamisprotsessi. Samas raamatus nimetad ka lunastust pidevaks vaimseks protsessiks, millel pole piire. Kasvamine, protsess näib olevat sul läbiv lähenemine?

Nii see on. Olen selle seisukohani jõudnud oma elukogemuse najal pika aja jooksul. Ei ole alati nii arvanud. Praegu ei kujuta ette, et võiks üldse teisiti asjadele vaadata. Kasvamine on võimalus lõputult edasi liikuda, aga ühes kindlas suunas ja selleks on Jumal kui kõige oleva lähe ja lõpp-punkt.

Missugune õpetus kristluses on sulle kõige enam mõtlemisainet pakkunud? Kas on veel küsimusi, millele vastuseid otsid?

Noore kristlasena oli probleem, kuidas ühendada loodusteadusi ja Piiblit ning ajaloolisi teadmisi Piiblist teatud piiblitõlgendustega. Hiljem teoloogiat õppides need probleemid lahenesid. Minu jaoks ei ole juba ammu usu ja teaduse konflikti. Ajaloolist konteksti arvestades on Piiblit uurides võimalik välja jõuda selleni, mis pole seotud oma aja ja oludega, mis on tõesti ajatu ning igavene. Kui ignoreerime ajaloolist konteksti, siis ei jõua ajatuni.

Vastustega küsimustele on sama nagu lunastuse kui protsessiga. Mingi aja pärast on vaja need jälle läbi mõelda ja avastad midagi, mis nõuab uusi vastuseid. Arvan, et see kestab lõpmatuseni. Ehk on kõige olulisem siiski ristiusu tuumaks oleva lunastuse küsimus, mida oma raamatus kirjeldan. Seda võiks ehk veel rohkem teha, aga küsimus on – kuidas. Lunastatud-olek on ju üks teine tasapind, mille kirjeldamiseks meie keel on küündimatu. Ja ometi on vaja sellest rääkida. 

21. teesis on kirjas: „kristluse seisukohast on oluline, et ei piirdutaks vaid õpetusega, vaid et kristlust praktiseeritaks ka igapäevases elus“. Kuidas see sinu elus on teostunud?

Väga laialt. Ka see, kui mõtlen teoloogiliste asjade üle ja kirjutan nendest, on kristluse praktiseerimine. Samuti jumalateenistuse pidamine, kõik see, mida koguduse juures teen abiõpetajana, rääkimata isiklikust palveelust ja piiblilugemisest, mis on minu jaoks olulised. Hommiku- ja õhtupalve raamistavad mu päeva.

Kas pühakirjast teatavat tüdimust ei teki, pidevalt tegeled sellega ka teaduslikult?

Ei, tüdimust ei teki. Vastupidi – väga suur rõõm on nii teoloogia uurimisest kui ka vaimulikutööst. Mida rohkem lähen asjadesse süvitsi, seda rohkem nad mind paeluvad. Seda, mida uurida ja kirjutada tahaks, on niivõrd palju. Üks asi, mida kardan, on mõte, et ei suuda oma elutööd ära teha.

Inimene võib ilmutust kogeda väga erineval viisil. Sul on ilmselgelt intellektuaalne pool esiplaanil, aga kas on ka teistsuguseid ilmutuse kogemusi?

Näiteks muusika on mulle väga oluline. See, mida muusika kaudu kogen, on ilmutusega võrreldav. Johann Sebastian Bach on läbi elu lemmik olnud. Tema muusika mõjub nii, et see on otsekui välgatus teisest maailmast. Olen suur klassikalise muusika kuulaja.

Õpetad vaimulikuna koguduses ja õppejõuna kolmes ülikoolis. Milline roll on ülekaalus?

Kui usuteaduse instituudis tulevasi vaimulikke ja kiriku töötegijaid õpetan, siis pole see midagi täiesti teist kui see, mida koguduse juures teen. Jagan ka koguduses mitte ainult evangeeliumi, vaid ka teadmisi ristiusust. Õppejõu ja kirikuõpetaja rollid on erinevad, aga ülesanne on üks ja seesama: vahendada midagi, mis on sinust endast võrratult suurem, ja toetada teiste vaimset kasvamist. 

Põhisõnumi raamatu saatesõnas märgid, et tänapäeval spekuleeritakse selle üle, et teatud maailmavaateliste põhihoiakute omaksvõttu võib keskkonna, kasvatuse ja kultuuri kõrval mõjutada geneetiline eelsoodumus. Mida see täpsemalt tähendab?

Selle valdkonna uurimine on suhteliselt lapsekingades. Hüpotees on tõesti selline. Mis selle tulemuseks oleks – kui see tõeks osutub –, on see, et väga paljud asjad, mida seni on peetud kas suvalisteks või inimese vaba tahte otsuste tagajärgedeks, võivad olla ette antud inimesele. Et inimesele ainult tundub, et tal on väga suur valikuvabadus. See tähendaks paljude asjade ümberhindamist ka teoloogias, kuid samas oleks see lähedane luterlikule inimesekäsitlusele. Toomas Paulgi on tähelepanu juhtinud, et luterliku orjastatud tahte õpetusega oleks selline võimalik geneetiline eelsoodumus väga kooskõlas.

Millist teed sinu meelest peaks kirik minema maailmas, milles on aina enam „kuulumist ilma usuta“ ja „usku ilma kuulumiseta“?

Kiriku ülesanne on õppida rohkem tundma kirikuvälist inimest, tema probleeme, ootusi, kuidas ta maailma mõtestab, ja seda arvestades tuleb talle läheneda. Selles valdkonnas näen väga suurt kasvuruumi. Peaksime rohkem ka raamatuid välja andma ja tõlkima. Võimalused on olemas. „Avatud Eesti“ raamatusari ootab teoloogilisi tekste, oleks vaid tõlkijaid.

Vahel on mulje, et kirikus suheldakse minimaalselt kirikuväliste inimestega ja seetõttu neid ka ei mõisteta. Keel, mida kirikus kasutatakse, ei kõneta paljusid. Traditsioonilisest Piibli terminoloogiast ei pea loobuma, aga vaja on seda väga põhjalikult seletada. On hea traditsiooniliste mõistete kõrval kasutada ka ebatraditsioonilisemaid, oma raamatus teen seda väga palju, näiteks on filosoofia abiks. Positiivseks pean, kui vaimulikud töötavad ka mujal kui koguduses, see aitab ühiskonnaga kontaktis olla.

Oled Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi liige. Kas meie Jumal ilmutab end ka teistes religioonides?

Olen selles täiesti kindel. Väga suure sümpaatiaga suhtun arengutesse, mis 20. sajandil on toimunud, olgu siis II Vatikani kirikukogu või Euroopa evangeelsete kirikute osaduskonna näol. Mõlemad on jõudnud suhteliselt sarnasele seisukohale, et tuleb näha positiivset ka mittekristlikes religioonides. Neid ei ole õige kujutada eksiteedena. Väga avar lähenemine ilmutusele, mis näeb seda ka mittekristlikes religioonides, on minu jaoks positiivne. Paul Tillichki esindas seda omal ajal. Näen ka mittekristlikes religioonides tõelise Jumala ilmutust ja ei välista, et isegi Kristus on neis mingil meile hoomamatul viisil kohal. Kui ta on olnud ja toiminud enne kõiki aegu ja on, nagu eriti Luther on rõhutanud, kõikjalolev, miks ei või ta siis jõuda ka inimesteni, kes on elanud enne meie ajaarvamist või kelle kultuurid on meie omast kauged. Nagu Karl Rahner ja II Vatikani kirikukogu, ei julge minagi seda välistada. 

Kui oleksid sündinud Indias või Saudi-Araabias, kas oleksid siis ka olnud luterlane?

Saudi-Araabias ilmselt mitte, Indias ei välistaks seda, sest luterlikud kirikud on seal olemas, ent tõenäolisemalt oleksin kas anglikaan või katoliiklane. Eestis ei kujutaks ette, et oleksin mõne teise konfessiooni liige, mujal sündides oleks see võimalik olnud.

See, et luterlikku kirikusse sattusin, oli seotud mu vanematega, kes polnud aktiivselt kirikuga seotud, kuid jõulude ajal kutsusid mind 12aastaselt Tallinna toomkirikusse, mis on teatavasti luteri kirik. Esimene kirikuskäik oli minu jaoks väga suur elamus ja jäingi käima.

Esimene jutlus, mida kuulsin, oli peapiiskop Edgar Hargilt, järgnevad Eerik Hiisjärvelt, viimasest sai minu õpetaja. Olin tol ajal ainuke omaealine, kes käis toomkoguduses. Eks veidi üksinda tundsin end, ent olen suhteliselt introvertne inimene ja saan asju teha ka siis, kui teisi pole kõrval.

Kuidas pere- ja tööelu oled ühendanud ja milliselt puhkad?

Elukorraldus on selline, et töötan väga palju kodus, see oli nii juba enne kriisi. Suure aja võtavad loengute ettevalmistamised ja tõlketöö, ka teadusartiklite kirjutamine. Abikaasa Ursula töö pole samuti seotud range kellaajalise kohalolekuga, ta on kirjastuse toimetaja, teeb põhiliselt ajalooõpikuid ja saab ka kodus töötada. Saame nii elu ühendada. Praegu teeme koos ühte raamatut, mina tõlgin ja tema toimetab. Leiame aega ka mittetöisteks ühisteks tegevusteks ja ka lihtsalt koosolemiseks.

Ideaalne puhkus on välisreis. Meil on ka maakodu aiaga, kus saan praktilisi töid teha, näiteks puid saagida, muru niita. Tegelen ka spordiga, käin regulaarselt jõusaalis, teen hommikuvõimlemist ja võimalusel ujun.

Uuem asi on, et olen hakanud rohkem vaatama mängufilme. „Jupiter“ pakub selleks häid võimalusi. Muidu loen palju ilukirjandust, kuulan muusikat. Viimati lugesin Airis Erme luulekogu „Vihmavalgus“. Avastasin ta paar aastat tagasi. On omanäoline, tundlik ja väga ilusa keelega luuletaja. Olen osalenud ka mitmetes loomingulistes projektides. Hiljuti kirjutasin koos Tammsaare uurija Maarja Vainoga näidendile „Juudit“ akadeemilise kommentaari koos järelsõnaga.

Märkasin huvitavat fakti. Teatavasti Martin Luther kirjutas esimesele saksakeelsele Koraanile eessõna, sina oled kirjutanud esimesele eestikeelsele Koraanile järelsõna ja kommentaarid.

See on huvitav kokkusattumus. Varem ei oleks arvanud, et sellise tööpakkumise vastu võtan. Innustav oli, et minu juhendaja Saksamaalt, gnostitsismiuurija Kurt Rudolph, mulle väga oluline inimene, kirjutas ühele saksakeelsele koraaniväljaandele järelsõna ja kommentaarid. Tänu sellele söandasin seda teha.

Muslimitele see seisukoht ilmselt ei meeldi, aga olen Koraani vaadanud kui piiblikirjandust. Olen veendunud, et kui ei oleks Piiblit, ei oleks ka Koraani. Paljud Koraani lood on pärit Piiblist, küll tihti pisut teises vormis. Olen ka saanud negatiivset tagasisidet, et otsin kahe pühakirja võrdlusi ja toon lausa paralleeltekste. See pole islami vaatenurgast õige lähenemine, aga teisiti ei oska, sest olen piibliteadlane eelkõige.

Missugune on sinu jaoks täiuslik päev?

Selline, kus suudan võimalikult palju erinevaid asju teha. Olen päris hea ümberlülituja. Pean iga päev midagi lugema või kirjutama. Kui seda ei tee, siis on tunne, et päev on raisku läinud. On muidugi erandid, näiteks reisid.

Kindlat päevaplaani mul pole, aga jagan oma töid väga täpselt, nt mitu lehekülge pean päevas tõlkima. Paraku kipun tähtaegadega veidi hilinema. Praegu tõlgin raamatut uusplatonismist, esimene omalaadne eesti keeles. Esmane tõlge on tehtud, vaatan seda üle ja maksimaalselt kümme lehekülge päevas jõuan seda teha. Järelsõna pidi kirjutama Marju Lepajõe. Tema lahkumise järel võtsin selle ülesande enda peale Marju mälestuseks. Marju Lepajõe kohale on tekkinud auk. Kurb, et suhteliselt lühikese ajaga on lahkunud neid, kes meie kultuurile on hästi palju andnud, nt Jaan Unt, Linnart Mäll, Haljand Udam, Sergei Stadnikov, Urmas Petti, Marju Lepajõe.

Mis teeb sind tänulikuks?

Vaatamata igasugustele raskustele, mida olen elus pidanud ületama, lõppkokkuvõttes on mul läinud väga hästi. On olnud õnnestumisi, mida ei oleks osanud oodata. Näiteks 1990ndatel gnostitsismihuvi tekkides saatsin kirja ühele maailma selle valdkonna kõige tuntumale uurijale Kurt Rudolphile. Üllatus oli suur, kui paari päevaga sain vastuse, et ta on huvitatud minu tööst ja on nõus mind juhendama. Sain stipendiumi ja olin ühe semestri Marburgi ülikoolis. Suhtlesin Kurt Rudolphiga tihedalt kuni tema surmani eelmisel aastal. Olen tänulik, et elu on mind kokku viinud sellise inimesega. Ka oma pere eest olen tänulik – minu jaoks ei ole endastmõistetav, et keegi mind armastab, aga et see nii on, on imeline. 

Kuidas kujunes gnostitsismist sulle südamelähedane teema?

1980ndatel lugesin ühte Kalle Kasemaa tõlgitud artiklit gnostitsismist ja see tekitas huvi. Sain aru, et gnostitsismis on palju mõjusid erinevatest usunditest ja sellega tegeledes saaksin uurida neid. Mind huvitab ka see ajalooline periood, mil gnostitsism levis ehk Vana- Rooma keisririigi aeg, tollane ühiskond, kultuur ja olustik. Olen külastanud Itaalias tolleaegseid mälestisi, et sellesse perioodi sisse elada.

Lisaks eelnenule on gnostitsismis idee vaimse ja jumaliku otsimisest ja leidmisest – need kujundid, sümbolid, millega seda väljendatakse, need müüdid, millega seda kirjeldatakse, on väga atraktiivsed. Gnostitsism on nähtus, mis on kogu õhtumaisele mõtteloole jälje jätnud, sellest mööda ei saa ja uurimine on mind kokku viinud oma ala absoluutsete tippteadlastega erinevatel rahvusvahelistel konverentsidel. Olen ka olnud külalisteadur paljudes välisülikoolides.

Kas rahvusvahelistes teadlaste ringkondades liikudes oled märganud, et Uku Masingu sõnastatud eestipärane ristiusk on olemas?

On, aga seda on väga raske sõnadesse panna, mis see on. Ehk elutunnetus? Suhtlen ka Saksamaa ja Itaalia kirikuinimestega ja mentaliteedi vahe on väga suur. Küllap see tuleb meie ugri juurtest ja ajaloolisest kogemusest.

Missugune on sinu jaoks tark inimene?

Tark on see, kes saab aru oma piiratusest, aga ei lange sellest masendusse, vaid piiratusest saab innustus, et vaimselt kasvada.

Kätlin Liimets

Jaan Lahe

Teoloog, religiooniloolane, õppejõud, tõlkija, esseist.

Tallinna Mustamäe koguduse abiõpetaja.

Sündinud 31.5.1971 Tallinnas.

Ristiti 1985 ja konfirmeeriti 1988 Tallinna toomkoguduses.

Ordineeriti diakoniks 1997, preestriks 2000.

Haridus: usuteaduse instituut 1991–1999 (dipl); past-sem Keila 1999/2000; Tartu ülikool 1999–2000 (usuteadus, BA), 2001–2004 (mag. theol.), 2004–2009 (dr. theol.). Saksakeelses doktoritöös uuris gnostitsismi ja juutluse seoseid. Täiendanud end Marburgi ja Berliini Humboldti ülikoolis.

Teenistuskäik: teeninud Leesi, Paldiski ja Viimsi kogudust. Olnud Lääne-Harju ja Tallinna praostkonna vikaarõpetaja. Alates 2017 Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja. EELK hariduskomisjoni liige al 2015.

Õpetlasetee: usuteaduse instituudi õppejõud alates 2001 (vaheaegadega), alates 2018 piibliteaduste professor, õpetades ka võrdlevat usundilugu; alates 2007 Tallinna ülikooli humanitaarinstituudi õppejõud; alates veebruarist 2021 TÜ usuteaduskonna õppejõud (alates maist religiooniuuringute kaasprofessor). Õpetab ka Tartu Vabas Akadeemias.

Kuulub: Eesti Akadeemilisse Usundiloo Seltsi, Eesti Akadeemilisse Teoloogia Seltsi, Eesti Akadeemilisse Orientaalseltsi, on Rahvusvahelise Iraani-uuringute Assotsiatsiooni liige, tegevuse lõpetanud Martin Lutheri Ühingu üks asutajaid, veebiajakirja Kirik ja Teoloogia asutajaliige ja toimetuskolleegiumi liige.

Publikatsioonid: Avaldanud üle 200 teadusliku ja populaarteadusliku kirjutise, sealhulgas neli raamatut ning rohkesti kommenteeritud tõlkeid (Vt: https://www.etis.ee/CV/Jaan_Lahe/est ).

Ilmumas: Paul Tillichi „Valitud esseed“ (koostöös Anne Burghardtiga), Jens Halfwasseni „Plotinos ja uusplatonism“ ja Karl-Wilhelm Weeberi „Vana-Rooma argipäev. Linnaelu. Rooma olustiku ajaloo leksikon“.

Tunnustus: 2001 haridusministeeriumi preemia teose „Gnoosis ja algkristlus“ eest, 2005 Münsteri ülikooli auhind gnoosise uurimise eest, 2007 ajakirja Akadeemia hõbeauhind, 2015 Eesti humanitaarinstituudi parima õppejõu aunimetus, 2018 oli Eesti Teaduste Akadeemia kultuuriteaduste akadeemiku nominent, EELK aukiri 2020.

Pere: abielus, tütar.