Elmar Pähn sündis Võrumaal Nursis 18.
novembril  1908. a lasterikkas taluperes.

Pere vanem poeg August oli terane ja kodu
aitas tal ülikooli minna. Temast sai hiljem Koeru koguduse õpetaja ja Eesti
luterliku kiriku piiskop enamlaste survevalitsuse ajal.

Kui noorem poeg Elmar sai algkoolist läbi,
siis polnud talul enam jõudu teda koolitada. Elmar jäi talutööliseks.

Omal käel õppis ta edasi ja andis eksami
Võru gümnaasiumi 3. klassi pääsemiseks. Poisi tublidust nähes asus pastorist
vend August appi ning Elmar sai ka ülikooli minna. Et mitte kauaks venna kulule
jääda, õppis ta intensiivselt ja lõpetas õpingud Tartu ülikooli usuteaduskonnas
varem kui harilikult.  1934. a sügisel
oli ülikool läbi. 14. aprillil 1935. a ordineeris piiskop H. B. Rahamägi Elmar
Pähni pastoriks ja varsti valiti ta Urvaste koguduse õpetajaks.

Sõnavabadusest

Urvaste kogudust teenides ei teadnud noor
Elmar Pähn, et Eestis on sõna- ja kirjavabaduse keeld. Ühel laupäeval tuli kiriku
juhatuse liige õpetaja juurde ja rääkis, et küll on kole, et president Päts
andis ühele usuvastasele raamatule esimese auhinna. Noor isamaaline pastor ei
suutnud oma suud kinni hoida ja ütles pühapäeval surnuaial peetud jutluses, et
üks riigimees andis usuvastasele raamatule esimese auhinna. Keegi hüüdis:
«Õpetaja, valige oma sõnu.»

Esmaspäeval oli kaitseliidu laskeharjutus,
millest õpetaja alati osa võttis. Jalgrattal sinna minnes tuli kohalik
politseinik vastu ja ta küsis nalja pärast, et kas saatsite kaebuse minu peale
ära? «Jah, praegu panin just posti,» kuulis ta vastuseks.

Õpetaja Pähn pööras ratta ümber ja sõitis
kohe Võrru advokaadist koolivenna Ottani juurde, kes soovitas jutluse täpselt
kirja panna. Koju jõudnud, kirjutas ta jutluse üles. Valmis saanud, ilmusid
erariides poliitpolitseinikud. Paluti paari tunnistajat õpetaja poolt. Üheks
sai Võru notar Sermat, kes oli tol korral jumalateenistusel, teiseks kohalik
kirikumees. Sermat tõrjus tagasi, et õpetaja ei ole presidenti maininud.
Kirikumehe käest küsiti Võrus, kas õpetaja kirikus nimetab riigimehi? Mees pani
käed kokku ja vastas: «Oi, kulla herrakesed, õpetaja võt’ neid ega pühapäiv!»
«Kuidas?» küsiti tema käest. «Noh, ta palles ega pühapäiv nende iist!»

Rahvas tuli 
pühapäeval murdu kirikusse vaatama, kas õpetaja on kinni pandud või
mitte.

Läks aasta mööda ja kaitseliidul oli kavas
pidu, aga puudus koht selle pidamiseks. Tuldi õpetaja juurde paluma Uhtjärve
äärset maad, kus ennegi oli pidusid peetud. Õpetaja lubas. Siis paluti ka suurt
leerisaali, kus lõunasöök pidi olema, ja erakantseleid, et inimesed saaksid
vabalt siseminister Veermaga rääkida.

Lahkudes kirjutas Veerma
külalisteraamatusse: «Nagu näha, on mulle sellest õpetajast tehtud vale
ettekanne, see kodu hõngub isamaalisusest!»

Siberi teest pääsenud

Aastad läksid ja tulid venelased. Nüüd
kutsuti õpetaja Pähn Võrru KGBsse ülekuulamisele. Seal võeti allkiri, et ei
tohi ühelegi hingele sellest rääkida. Öösel koju jõudes rääkis ta abikaasale
kohe ära. Nüüd tuli hakata ennast hoidma. See oli just enne 24. veebruari 1941.

Tuli kevad ja oli leeriaeg. Poisse hakati
sõjaväkke võtma, aga nad läksid metsa. Kui algas sõda, ei maganud me ühtegi ööd
enam kodus. Ühel ööl olime oma saunas varjul. Sauna ukse ees oli suur tabalukk.
Õpetaja ise ronis väikesest aknast sisse. Korraga oli kuulda auto häält. Auto
jäi seisma kiriku juurde, see ei olnud pastoraadist kaugel, oli kuulda, et
inimesed tulid autost välja ja uks löödi kinni.

Õpetaja ütles abikaasale: «Ära hinga nii
kõvasti!», kuigi too hoidis hinge kinni, et kõrvus kohises. Korraga tulid
sammud sauna juurde, keegi peatus ja kuulas, siis läksid sammud edasi ja kõik
jäi vaikseks.

Sõjapõgenikena teele

13. augustil 1944. a saatis õp Pähn pere
Saksa sõjaväevooriga Tartusse. Nendega kaasa läks abikaasa Aino õde Juta, ise
jäi õpetaja jumalateenistust pidama ja surnuid matma. Pere jäi teel Tartusse
Kanepist läbi minnes venelaste pommirahe alla, jäi aga terveks ja jõudis
ilusasti Tartusse.

Õpetajale toodi kirikusse sõna, et lõpetagu
jumalateenistus ja saatku rahvas koju, sest Antsla põleb. Nii tehti, aga
kohusetruu õpetaja jäi veel matuseid ootama. Kolmest surnust toodi ainult kaks.
Kell viis õhtul istus ta jalgrattale ja sõitis Otepääle.

Oli kokku räägitud, et pere saab kokku
Suure-Jaanis õp Pello juures. Selle asemel, et sealt edasi kuhugi sadamasse
minna, ootasid nad «valget laeva», mis kunagi ei tulnud. Aeg möödus kiiresti,
kuni tuli teade, et venelased liiguvad juba Põltsamaa poole.

Siis saabus veoauto pr Aino Pello venna
korraldusel nendele järele, autole saime ka meie. Sõit läks Tallinna poole.
Neljapäeva õhtul jõudsime Kohilasse, aga Tallinnasse edasi sõita enam ei
saanud, sest venelased pommitasid linna. Ööbisime Kohilas vene kiriklas.

22. septembril sõitsime Nõmmele, sealt Tallinnasse.
Tondi kasarmute juurest ei saanud enam edasi, sest need põlesid, leegid ja
suits kandusid Tallinna, kus oli pommiplahvatusi. Tondi kasarmust saime kaks
vaati bensiini. Tuli teade, et venelased tulevad Nõmme poole.

Hakkasime sõitma Keila poole, aga juba
Nõmme piirides võeti meilt auto ära Eesti Vabariigi valitsuse nimel. Edasi
läksime jalgsi. Kuulid lendasid üle peade. Katkise jalgratta peale panime ühe
seljakoti, tütar Hele-Mall kõndis kogu aeg kaasa ja abikaasa seljas oli väike
poeg Hillar. Keilast läksime Haapsalu peale.

Jumalateenistus ei jäänud pidamata

Sammudes lootusetus olukorras, palusin
armulist Isa  halastada meie õnnetute
peale. Päästa Sina meid, Sul on tuhat teed ja abinõu oma laste aitamiseks ja
päästmiseks. Ja vaata imet, möödus selle palve momendist vaevalt viis minutit,
kui kuuldus mürinat. Arvasime, et tuleb Vene tank, aga oli veoauto.

See peatus ja viis meid Martnasse. Martnas
oli juba Haapsalust põgenikke, kes ütlesid, et sadam on õhku lastud. Jalgratas
parandatud, oli järgmisel päeval kergem Lihula poole liikuda. Meile järgnes
plaanvankriga mees, kes võttis meid peale ja viis Lihulasse. Seal ööbisime ja
kuulsime, et Pärnu on langenud venelaste kätte.

24. septembril, pühapäeval jõudsime jalgsi
matkates Virtsu. Teel peatusime ainult mõne minuti Karuse kiriklas, kus õpetaja
Vool kutsus meid metsa. Sellest me loobusime. Virtsus saime kohe praamile, mis
viis üle Kuivastusse. Sealt saime autoga Kuressaarde. 26. septembril helisesid
Kuressaare kirikukellad, mis kutsusid inimesi jumalateenistusele. Õp Pello
pidas liturgia ja õp Pähn jutluse, orelil saatis Aino Pähn.

28. septembril viis praam meid laevale,
enne seda aga pidasin kõigile palve: «Jumal, Sinu meri on nii suur ja meie paat
nii väike. Kaitse ja hoia meid tormisel merel.» Silmapilk oli  tõsine, sest pidime elus raskeima teekonna
ette võtma, kuna kuulsime, et mitu laeva on põhja pommitatud. Meiega ühines õp
Lipping abikaasaga. Kahe päeva pärast jõudsime Gotenhafenisse.

Elu Saksamaal

Peatusime õp Thomsoni juures, abikaasa sõitis
Berliini. Hiljem ühines pere ja koos sõideti Schwerini. Venelane hakkas jälle
lähenema ja pere sõitis Flensburgi, kust hiljem siirduti Sillerupi külla. Siin
viibisime kuni 5. maini, kui tuli kapitulatsioon. Abikaasa hankis Eesti
Punaselt Ristilt paberi, et võib külastada Hamburgi ümbruses eestlastest
sõjavangide laagreid.

18. septembril 1945. a kolis kogu eestlaste
pere Meerbecki laagrisse. Seal sai iga pere ühe toa. Meerbeck oli nagu aedlinn
eramajadega ning seda ei saa võrrelda teiste laagritega, kus põgenikud elasid
barakkides. Kohalikus kirikus peeti regulaarseid jumalateenistusi. Peale selle
pidas õpetaja veel teistes laagrites jumalateenistusi. Saksamaal sündis (1946)
perre kolmas laps Anne.

Kuna rongiliiklus polnud normaalne, siis
tuli sõita kaubarongil jänesena ja lahtistel vaguni puhvritel. Sõites 22.
veebruaril Munsteri sõjaväelaagrisse autoga, mis oli laaditud Meerbecki laagris
kogutud toiduainetega, pidi ta jääma rongi alla, sest tee oli libe ja sadas
kohutavalt lund. Teel tegi auto mitmel korral 180- ja 360kraadise pöörde, kuid
meie sõdalaste rõõm ja heameel oli nii ülev, et see tasus ära sellised
«surmasõlmed».

Viimane jumalateenistus oli 22. augustil ja
siis läks sõit Bocholti Eesti sõjameeste laagrisse. Õpetaja Pähn kutsus
dokumente vajavaid sõjamehi enda juurde ja 
kirjutas välja dokumente küll vallavalitsuse, küll kirikute nimel ja
isegi vale tempel sai peale löödud. Tarvitati vanaks kulunud paberit, et ei
saadaks aru, millal «dokument» on kirjutatud. Kes julges sellega komisjoni ette
minna, sai läbi ka.

Tõotatud maa Ameerika

1950. aastal asus ta perega Wentorfi
läbikäigulaagrisse ja sealt Bremenhaveni, et üle mere sõita. Neli päeva enne
jõule jõuti Ameerikasse. Lapsed olid mures, kuidas jõuluvana meid üles leiab,
aga seekord ei leidnudki. Ta otsis lapsi Saksamaal.

Ameerikas asutas õp Pähn mitu kogudust:
Baltimore, Buffalo ja lõpuks Chicago koguduse. Kuni surmani teenis sealjuures
ka Clevelandi kogudust. Koguduse juurde kuulusid skaudid ja gaidid. Isamaa
armastust ja koduigatsust rõhutati igal pool. Koguduse jumalateenistused
lõppesid alati koguduse lauluga «Su üle Jumal valvaku…»

See suur Jumala ja isamaa armastaja nägi
siiski vaba kodumaad. Kui Eesti taas vabaks sai, külastas Elmar Pähn oma
isatalu ja Urvastet ja lubas järgmisel aastal Eestimaale kolida, aga Jumala
tahtmine oli teine. Jumal kutsus ta enne Eestisse tagasijõudmist enda juurde 5.
novembril 1991. aastal Torontos.

Aino Pähn

—————————

Eestisse tagasi pöördusid abikaasa Aino
Pähn ja poeg Hillar, kes elavad ostetud talus Põlvamaal. Mälestused on üles
kirjutatud samas 2001. a veebruaris.