Tüüpiline seisukoht või tööõnnetus

Vahel on mõnest normaalsest ja targast inimesest raske aru saada. Nii nagu Kaarel Tarandist seoses 21. septembril Sirbis ilmunud artikliga «Targa sõitlus või albi laul, ma ei tea», mis püüab veenda, et avalikust sfäärist tuleks religioonid välja tõrjuda. Lisan mõne tsitaadi sellest artiklist:
«Religioonid on raske taak inimkonna turjal, suurem kui nn valge mehe taak eurooplase omal. Kunagi ehk evolutsiooni kulus tarvilikud, on religioonidest nüüd (liigist sõltumata) saanud inimkonna ühiskondlikku korda ja arengut häiriv tegur, mis pole enam teaduse ja tehnoloogia arenguga kooskõlas. /../ Nõustudes sellega, et usulised peavoolud on segatud ilmaliku avaliku eluga (EELK peapiiskop iseseisvuspäeva sündmusi, Tallinna linnapea Moskva õigeusu kirikut pühitsemas), nõustume ka ekstremistlike harude olemasoluga. Võrdne kohtlemine ju! /../
Lahendus, mis töötab Eestis, on universaalse loomuga. Usulise äärmuslusega võitlemine on tühi töö, sekulaarse ühiskonna avalikust elust peab järjekindlalt ja leppimatult tõrjuma religioonide peavoole. Igal pool.»
Religioonide avalikust elust kõrvaldamise all mõeldakse tsiteeritud artiklis vist siiski peamiselt riiklike tähtpäevade pidulikelt aktustelt, paraadidelt palve ja vaimuliku sõnavõtu kõrvaldamist, jõulude ajal teleülekannete kaotamist.
Päris selge pole, kuidas jääb näiteks Arvo Pärdi muusika avaliku esitamisega riiklikes telekanalites, kuid millegipärast mulle tundub, et nii kaugele autor siiski minna ei soovi.
Kaarel Tarandi kirjatükki on ka kritiseeritud. Varro Vooglaid on artiklis «Kas riikliku kultuurilehe peatoimetaja õhutab avalikult vaenu?» (portaal De Civitate) näidanud Tarandi artikli väidete vastuolusid ja küsitavusi peamiselt moraalsest ja juriidilisest küljest lähtuvalt.
Sirvisin hiljuti kultuurikriitik Mihkel Kunnuse blogi, tuletasin sealtkaudu meelde kunagi loetud õpetliku Vana-Kreeka loo, mille olin unustanud, kuid mis sobib täpselt ka Kaarel Tarandi artikli iseloomustamiseks.
Nimelt olevat küünik Krates saanud muusikult-flöödimängijalt Nikodromoselt nii tugeva kõrvahoobi, et ta nägu muutus veriseks ja paistetas üles. Seepeale kinnitanud ta oma laubale tahvlikese pealkirjaga «Nikodromose töö», mistõttu flöödimängija sattus suurde häbisse, sest oli hakkama saanud seesuguse toorusega. Üsna samamoodi oleks Kaarel Tarandi artikliga, see naeruvääristab ennast ise, ehkki tegemist võib olla ka lihtsalt tööõnnetusega, mida heal tasemel kirjutajatelgi ikka ette tuleb.
Samas on igast juhtumist võimalik õppida. Arvan, et üheks võimaluseks oleks näiteks jälgida ühiskonnas kohatud suhtumisi sellesse ateistliku fundamentalismi vaimus kirjutatud artiklisse ning vaadata siis peeglisse. Nii mõnedki käitumismustrid on huvitavad ja äratundmist pakkuvad.
Näiteks diskussioonides üldistatakse sageli kristliku fundamentalismi vaimus esitatud seisukohti ja väidetakse, et need on omased enamikule kristlastele. Paljusid niisuguseid põhjendamatuid üldistusi, mis võtavad aluseks sõnasõnalise arusaama loomisloost, teatud laadi meditsiiniliste protseduuride eitamise vms, on kasutud «malakatena» kristluse halvustamiseks. Küllap saaks analoogselt talitada vaadeldava artikliga.
Arvan siiski, et poleks aus Kaarel Tarandi artikli seisukohti üldistada kõigile ateistidele, mida mitmes kommentaariumis on juba tehtud. Pigem saaks selle abil näitlikustada, et üksikute näidete põhjal on maailmavaateliste seisukohtade üldistamine sageli põhjendamatu.
Teiseks tekitab nii ateistliku kui religioosse fundamentalismiga kokkupuutumine igatsuse viljaka, sõbraliku ja huvitava dialoogi järele, kus vastandumise ja kambavaimu asemel valitseb otsimise ja jagamise vaim, millega sageli kaasneb ka tugev hariduslik moment.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist