Tupikteed ja nende vältimine

Märkasin möödunud nädalal meedias mitmeid ägedaid debatte, kus probleemide tuumaks oli sageli piir millegi säilitamise ja muutmisvajaduse vahel. Need olid arutlused Eesti ajaloo tõlgenduste üle, ETV saates «Foorum» peetud maksudebatt, emotsionaalsed arutlused Tartu ja Tallinna koolivõrgu muutmisest, avalikuks saanud video rünnakust õpetaja vastu, riigikogulase Yana Toomi ütlus, et eestlased on väljasurev rahvas.
Loetletud teemadest hargnevad dilemmad puudutavad vahetult meid kõiki. Nii küsimus sellest, kas maksukoormus peaks olema kõigile protsentuaalselt ühesugune või tuleks jõukuse lisandumist täiendavalt maksustada; kas koolisüsteem peaks eelistama võimalust õppida kaksteist aastast ühes koolis või oleks vaja sinna programmeerida otsustamis- ja valikukohad; kas õpilaste õiguste rõhutamisega pole jäetud kaitseta õpetaja, jne.
Viimane probleem on mulle iseäranis südamelähedane, sest nähes internetti levitatud videolõigult, kuidas poisid kiusavad oma matemaatikaõpetajat, ja uurides kommentaare, oli raske jääda seisukohale, et tegemist on erandjuhtumiga ja õpetaja väärikuse kaitsmine ei vaja uuesti läbimõtlemist.
Olen jätkuvalt seda meelt, et mõistlikud debatid ja eriti dialoogid aitavad probleeme mitmekülgsemalt ja laiemalt mõista. Samas möönan, et osal inimestel on õigus teatud teemadel enda jaoks dialoog välistada.
Meenutaksin siin üht juhuslikult loetud või kuuldud kirjeldust taasiseseisvumise järgsest ajast (kahjuks olen unustanud autori).
Juhtum leidis aset kusagil Euroopas, piirid olid hakanud avanema ja Eestist tulnud inimese tähelepanu köitis piltilus nunn, kes kioskist endale vajalikku lugemist otsides oli võtnud kogemata kätte pornoajakirja.
Nunna jälginud inimene ootas vaistlikult punastamist või segadusse sattumist, kuid selle asemel asetas nunn rahuliku pisut eemaloleva naeratusega pornoajakirja tagasi riiulisse ning jätkas talle vajaliku kirjavara otsimist. Talle kättejuhtunud ajakiri esindas vaimsust, millega tal polnud mingit vajadust diskussiooni pidada.
Paljud ühiskonnas valusad küsimused aga nõuavad otsuseid. Näiteks küsimus eestlaste edasikestmisest. Professor Rein Taagepera on mitu aastat tagasi tõstatanud probleemi iibest, kahtlemata on ka praegu aktiivne Eestist lahkumine valus teema.
Kui aga sellest rääkida viisil, nagu seda tegi riigikogulane Yana Toom, vastates portaali Baltija ajakirjanikule: «Eesti keel ei saa võita /../ Seda räägib 900 000 inimest. See on väljasurev keel ja rahvas – selles on asi», siis on ülioluline ja delikaatne teema tõstatatud juba alguses viisil, mis teeb arutelud ja dialoogi pidamise sisuliselt võimatuks.
Edaspidi on võimalikud vaid süüdistused ja teravuste loopimine. Ometi peaks ja tuleks rääkida lastetoetustest, emapalgast, kättesaadavast haridusest, tugevast perekonnast, mõistmisest ja sallivusest – kõigest, mis muudaks inimeste elu Eestis turvaliseks ja edasikestvaks.
Olen pisukest tupikseisu, kus edasine asjalik arutelu on võimatu, tajunud ka mulle lähedaste koolivõrgu muutust ja makse puudutavate teemade puhul. Kui juba probleemi kirjeldades räägitakse lõhkujatest, hävitajatest, kaagutajatest, siis kultiveeritakse ärapanija mentaliteeti ning summutatakse arutelu.
Õnneks olen lugenud ka julgustavaid signaale ning mul on hea meel, et need on tulnud kirikuringkondadest.
Meenutades äsjast vaimulike konverentsi, kirjutas ühe põhiettekannetest pidanud dr Lea Altnurme Facebookis: «Mis seal salata, läksin konverentsile, valmis selleks, et leian eest pingelise õhkkonna, milles minu roll on öelda ebameeldivaid asju, mida keegi teine öelda ei söanda, ning taluma seetõttu mitme persooni jäika suhtumist. Aga eest leidsin lepliku ja sõbraliku meeleolu.
Meeldiva õhkkonna märkis konverentsi juhatanud Marko Tiitus ka ametlikult ära. Kaplanid pidasid lumes jumalateenistuse ning jutlus oli rahust.
Ma ei tea, kas mulle ainult tundub nii või on tõsi see, et toimub domineeriva suuna muutus (või on toimunud?). Et saadakse aru, et jumalateenistuse või riiete muutmine ei päästa kirikut. Et tõesti tulebki hakata tegema tööd üksik­inimestega.»
Viimane kirjeldus keskkonnast, milles ilmselgelt väljendub mõttetupikutest hoidumine ja vihje sellise tee viljakusele, võikski olla oluliste probleemide tõstatamisel eeskujuks.

 

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist