Tundmatu naise suur usk

Mt 15:21–28

Tänane sõnum kõneleb suurest usust. Ühe murest muserdatud ema suurest usust. Ta oli tundmatu Kaanani naine. Me ei tea tema nime ega vanust. Teame ainult, et ta oli pagan, üks neist, keda juudid põlgasid. Juudid kutsusid neid koerteks. Püha Markus ütleb meile, et see naine oli kuulnud Jeesusest, arvatavasti head sõnumit tema jutlustest ja imelistest tervendamistest. Jeesuse rõõmusõnum jõudis mingit teed pidi naise südameni ja alustas seal oma tööd. Püha Paulus ütleb, et usk tuleb Kristuse sõna kuulmisest. Nõnda juhtus ka tolle naisega, kes usust tõmmatuna tuli Jeesuse juurde palvega: „Issand, Taaveti poeg, halasta minu peale! Kuri vaim vaevab mu tütart hirmsasti.“
Selle palve esitamine oli Kaanani naise poolt julge samm. Enamgi veel, see oli lausa kahel viisil häbematu tegu. Esiteks see, et pagan julges pöörduda juudi poole, teiseks see, et naine julges avalikus kohas tülitada meest, pealegi veel tähtsat õpetajat. Mure tütre pärast ja usk Päästjasse lükkasid kõrvale kõik välised tavad ning piirangud. Arvatavasti oli ta käinud läbi kõik arstid, nõiad ja posijad, kuid tulemusteta. Meeleheitel ema viimaseks lootuseks oli Jeesus. Ta pidi võtma kokku kogu oma julguse, et jõuda palvesooviga Jeesuse jalge ette.
Paraku ei tule vastuseks ühtegi sõna. Naise palve põrkas vastu jäist vaikust. Tundub, nagu Jeesus poleks teda kuulnudki. See on esimene vahend, kuidas Jumal paneb proovile meie usu. Ta varjab oma kuulmist, nagu oleks kurt. Kui Jumal on vait ja tundub, et ta meie hädasid ei kuule, siis on see kohutav vaikus. Nii kohutav, et me lausa vihkame seda ja püüame taustamüraga seda katta. Oleks palju tahta, et suudaksime seda kanda. Tegelikult Jumal pole vait, ta räägib oma sõna kaudu. Kui tahame ja oskame kuulata, siis heliseb me kõrvus kaunilt Jumala hääle kõla rõõmsa uudisega, et oleme Kristuses temaga lepitatud, meile on andeks antud, oleme tema lapsed. Taevane Isa tõotab kuulda meie palveid oma Poja läbi ning kutsub palvetama igas olukorras ja kõikide asjade pärast. Kuulekate lastena talitamegi nõnda, kuid üsna sageli on vastuseks vaid vaikus.
Jumala vaikimises peaks tugevnema meie usk. Haarame siis kinni üksnes Kristusest ja tema sõnast, mitte oma palvetest. Usk klammerdub üksnes Jeesuse surma ja ülestõusmise külge. Isegi siis, kui Jumal ei vastaks enam iialgi meie üksikutele palvetele selles elus, isegi siis, kui ta on jätnud oma jah-sõna ainult surnuist ülestõusmisele, ning ainsad asjad, mida siin elus peame vastu võtma, on kannatus ja vaikus, isegi siis võime rahuliku südamega öelda: Sinu tahtmine sündigu.
Suur usk on visa. Naine oli nii püsiv oma palvega, et lõpuks isegi jüngrid võtsid ta eestpalvesse. Võime ette kujutada jüngrite vapustust Jeesuse vastusest: „Mind ei ole läkitatud muude kui Iisraeli soo kadunud lammaste juurde.“ Kas võis see olla sama Jeesus, kes ütles: „Küsige ja teile antakse“? Kuidas ta võis lüüa ukse pauguga kinni naise ja jüngrite nina ees?
Ma olen saadetud ainult Iisraeli kadunud lammaste juurde. See on teine moodus, kuidas Jumal kontrollib meie usku ja püüab seda tugevamaks muuta. Ta toimib, nagu oleksime kõrvale lükatud. Kristus õpetab meid rajama usaldust ainult temale ja mitte millelegi muule. Seda on raske enesele tunnistada. Küllap soovime, et meie palveid käsitletaks n-ö väljaspool järjekorda, otsekohe ja loomulikult meie arvates positiivselt.
Naist ei heiduta Jeesuse tõrjuv hoiak, ta ei anna alla. Põlvili Jeesuse ees esitab ta oma tulise ja väga napi palve: „Issand, aita mind!“
„Ei ole ilus võtta laste leiba ja visata koerakestele.“ Kui halastamatu ja tundetu näib Jee­sus olevat. Ta alandab vaese naise põrmu oma jüngrite silme ees. See on kolmas moodus, kuidas Jumal paneb meie usu proovile. Ta kisub maha meie uhkuse ja alandab, asetades meid koeraga ühele pulgale. Ta alandab uhkeid ja ülendab alandatuid. Kui imetleme ainult oma saavutusi ja tööd, oma vagadust ja head väljanägemist, tarkust ja intelligentsust, siis olgem valmis, et meid alandatakse. Aga see on hea ja vajalik. Sest põlvili maas, tühjade käte, haavatud südame ja purustatud hingega oleme kõige vastuvõtlikumad Jumala kingitustele. Meie käed peavad olema tühjad, et Taevaisa saaks need täita. Enne ülendamist tuleb tunda alandust. Enne kui võime elada Kristuses, tuleb enda jaoks surra.
Ainult tõeliselt suur usk võis nii öelda: „Kui Issand ütleb, et ma olen koer, siis ma olen koer.“ Naine teadis, et ka temale kukuvad raasukesed Jeesuse rikkalikult laualt, killukesed Elu Leivast. Mitte kellegi tõeliselt suur usk, kui see on proovile pandud ja raskustes püsima jäänud, ei jää tähelepanuta. Aamen.

 

 

Avo Kiir,
Iisaku koguduse õpetaja