Tume eilne muutub helgeks homseks

Alates Ivan IV valitsemisajast on Venemaa võimulolijad inimesi sunniviisiliselt ümber asustanud. Stalinistliku režiimi aastail 1930–1932 pidi Venemaal oma kodudest lahkuma ligikaudu 10 miljonit inimest ja hukkus 40 väikerahvast.
Pärast Eesti okupeerimist ja nõukogude võimu kehtestamist algasid küüditamised ka Eestis. Suurküüditamist 1941. aasta 14. juunil meenutame leinapäevana ja 25. märtsi 1949 küüditamisohvrite mälestuspäevana.
Oma kodu oli sunnitud maha jätma ka teoloogiadoktor Elmar Salumaa. Säilinud on Elmar Salumaa käsikiri, kus ta meenutab aega oma vahistamisest 26. juulil 1945 kuni tagasipöördumiseni kodumaale novembris 1955. Siiski puudusid käsikirjast leheküljed, mis hõlmaksid lühikest perioodi mainitud viimasest suvest ja sügisest.
Elmar Salumaa kirjutab Tartu NKVD vanglast, Mustamäe laagrist, teekonnast Siberisse, elust erinevates laagrites ja Jenissei-äärses Kekuri külas, kus ta oli asumisel viis aastat. Alljärgnevalt on toodud väljavõtteid käsikirjast, mis loodetavasti kunagi ka trükis ilmub. Siinkohal suur tänu mag Ingmar Kurele, kes oli nõus käsikirja toimetusele laenama.

Kui 26. juuli öösel vastu 27ndat (1945. a – R. P.) Tartu NKVD uks mu järel sulgus, siis sai mulle lõplikult selgeks, et mu side välismaailmaga jääb nüüdsest peale katkestatuks. Pärast mõningaid formaalsusi ja arreteerimiskäsule allkirja andmist juhiti mind sama maja keldrisse, kus asusid kongid vahistatuile. See uudne maailm, mille kohta mu kujutlusis leidus nii palju salapäraselt jubedat, ei tundunudki esimesel hetkel päris kole.
Enne toimus veel läbiotsimine, kõik võimalikud esemed võeti ära, rihmad ja paelad lõikas unine valvur läbi – ja siis, ole lahke, astu aga tolle «kroonuhotelli» tuppa, mille uksele oli maalitud nr. 5. Tegelikult oli see keldris nurgapealne kamber vastu Riia tänavat.
Selgetel päevadel tilkus isegi vihuke päikesekiirt siia, tuues enesega kaasa pisut elustavat hõngu. Muidu aga kahistas iga pisemgi tuuleiil armutult sisse tänavatolmu ja kui pladistas vihma, siis imbus nagunii rõskesse ruumi lisaniiskust. Väljavaadet, kui sellest üldse saab kõnelda, varjasid tugevad trellid ja tihe raudsõrestik. Ainult lähedalt möödujate jalad paistsid mõnikord läbi ähmaste, määrdunud aknaruutude. (Lk 1)

Mina olin vist ainus, kellel õnnestus end korralikult pesta tänu ühe eestlasest valvuri vastutulelikkusele ja riskile. Ta võttis mu ühel pühapäeva hommikul kambrist välja, tehes, nagu viiks ta mu ülekuulamisele, kuid tegelikult viis sooja vannituppa ja laskis mul enese puhtaks pesta. Selgus, et poiss oli saarlane ja tundis hästi õp. Haamerit, oli olnud korpuses ja pärast kerget haavatasaamist pandud vangivalvuriks. Temalt kuulsin hiljemgi nii mõne huvitava uudise. Sõdurielule vaatamata oli ta jäänud siiski tõeliseks ristiinimeseks. Kord mind ülekuulamisele viies ütles ta mulle vaikselt, et ärgu ma neile saatanaile milleski järele andku! Taolisi häid sõdurpoisse kohtasin hiljemgi mõnel korral. (Lk 12)
Vaikselt möödus ka Vaikne Laupäev, isegi lustakad laulud vaikisid sel päeval. Avasime akna kevadisse õhku ja kuulatasime kirikukelli. Meenub, et just tollel laupäeva õhtul seisin akna all ja kuulsin Ülikooli kiriku mahedaid kellalööke, mis kutsusid inimesi palvusele. Kunagi varem pole need kellalöögid kostnud nii mõtlemapanevalt ning kaunilt kui siis. Tahtmatult tõusid mälusügavikest esile möödunud pildid: kuidas oli see kõik rahupäevil Tartus, kuidas sõjapäevil Otepääl ja kuidas viimaks Laiusel, kuidas need erinevais situatsioonides peetud teenistused haarasid iseennastki. See oli mu seniseist vanglaelu kogemusist ehk kõige nukram ja kurvem. (Lk 77)

Varahommikul 23. juunil (1947 – R. P.) hakkas ešelon veerema ida poole. Mulle tõi see sõit silmade ette pilte suurest küüditamisest 1941. aasta suvel. Hea oli, et vagunisse, kuhu mina sattusin, oli koondunud enam-vähem tuttav seltskond Mustamäelt (laagrist). Vagunisse oli ehitatud kahekordsed narid – valisin endale ülemise koha, kus oli võimalik läbi trellitatud aknapilu välja vaadata. Seadsime endid kuidagi sisse koos oma vähese varaga ja olime valmis veerema Venemaa poole. /…/ Elamine ise vagunis sarnanes mitmeti vangla elule. Ainsaks vahelduseks oli maastiku jälgimine läbi kaubavaguni kitsa ning trellitatud akna. Sealtkaudu jätsime hüvasti kodumaaga, sealtkaudu kogusime uusi muljeid võõral pinnal. (Lk 120)

Kolmanda matkapäeva õhtuks jõudsime ühte jõe kaldal paiknevasse asulasse, kus peatusime kogu järgneva päeva puhkuseks – see oli mõeldud arvatavasti meid saatvate konvoide jaoks, kuna tegemist oli pühapäevaga. Öö veetsime mingis tühjas laudas, kus igatahes puhata sai vähe, tänu vene vargapoiste agarale tegevusele. Ka mina jäin seal ilma sviitrist. … Esmaspäeva hommikul võeti meid jälle rivisse ja marss läks üha kaugemale ning kaugemale taigasse. (Lk 132)

See meie uus asupaik oli tegelikult juba vana asula Karaganda stepis – nimelt Spassk. Siin oli olnud kunagi tsaariajal inglaste kontsessiooniala vasemaagi kaevanduste ja tehastega. Suur osa laagri hooneidki pärines sellest ajast – avarad, suurte akendega telliskivist ehitused. Kõikjal leidus siin maagisulatamise jäätmeid, mistõttu teedki olid kohati nagu asfaldiga kaetud. See endine asula oli nüüd ülesehitamisel vangide linnana. Enne praegusi asukaid olid siin olnud saksa sõjavangid, kelle olemasolu veel praegugi meenutasid saksakeelsed, kenasti kujundatud loosungid klubiruumi seintel. Nende tööd jätkasid nüüd vangid. Ent ametlikult ehitas seda, nagu ajaleht kirjutas, suurima eduga komsomol. (Lk 181)

Tööpäev algas juba hommikuhämaruses ja töökoht oli laagrist umbes 3 km kaugusel. Pikk kolonn, saadetuna relvastatud konvoist ja mõningaist koertest, liikus siis nagu hall madu üle lumitunud nõlvade, et alata siin igal hommikul rasket ning tapvat mullatööd. Rasked kirkad, labidad, kangid, vasarad ja raudkiilud olid meie tööriistad. Muidugi olenes töö siin väga palju ka brigadirist ja need olid vägagi erinevad. Oli neid, kes ise vangi silmaga vaatasid tööle ja seetõttu püüdsid läbi tulla minimaalsega, kuid oli, tõele au andes, kaugelt rohkem – neid, kes oma koha ja ülemustele meeldimise pärast armetult mehi taga sundisid. (Lk 184)

Käes oli 1951. aasta suvi – suvi, mis kõigi eelduste kohaselt pidi mu vabaks andma laagrist, sest juuli lõpupäevil sai täis mulle kingitud kuus aastat. /…/ Olin harjunud laagrieluga. Mida lähemale hakkas nihkuma aga selle lõpp, seda rahutumaks ning närvilisemaks ma muutusin… Mida ma seejuures enim näisin kartvat, oli mõte ja teadmine, et mind lahti rebitakse laagrielus omandatud sõprusist ja inimesist, kelledega olin siin harjunud jagama kõike ja kelledega köitsid ühise kannatuse tugevad sidemed. Kuipalju mõttekaid, rikastavaid vestlusi, kuipalju siirast sõprust paljude laagrikaaslastega, sõprusi, mis aitasid kanda ja taluda kõiki raskusi: jätta see kõik sinnapaika, minna – kas otsima uusi kaaslasi ja olla teadmatuses, kas neid leiad selles vabas elus, kus igaühel endal tuli võidelda oma elamise ja olemise eest. Kõik see meenutas ainult tapisõitu ühest vangisolemisest teise, kaudsesse vangipõlve kusagil etteaimamatus Siberi kolkas. (Lk 217)

Veidi paremat ajaviidet pakkusid raamatud – aegamööda sai minust vist üks agaramaid kohaliku külaraamatukogu kasutajaid, kuigi siin peale venekeelsete teoste midagi muud ei leidunud. Muidugi osutus minu keeleoskus napiks, kuid just lugedes omandasin mõndagi sellele lisaks. Harilikult püüdsin lugeda sääraseid teoseid, milliste sisu oli mulle eelnevalt tuttav – enamasti tõlgitud Lääne kirjandusest. Nii täienes ühtlasi mu sõnavara, nii et paari aasta pärast söandasin jõudu proovida koguni vene klassikutega. Päris selgeks pole see keel mulle saanud tänapäevani.
Nii möödusid mu päevad, nädalad, kuud ja viimaks aastadki selles Kekuri külas Siberi päikese all. (Lk 251)
Valinud
Rita Puidet